Herilaseviu

FOTO: Remo Savisaar

Kaitse Eestis. III kategooria (III kategooria kaitse all on liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka).

Millal võib Eestis kohata... Herilaseviu saabub Eestisse enamasti aprillis ja lahkub septembris.

Välimus. Herilaseviul on must nokk. Kael ja kõht on pruuni-valge täpiline. Selg on enamasti pruun. Isaslinnu pea on sinakashall, emaslinnul aga pruun. Silmad on kollased. Emaslind on isasest natuke suurem ja tumedama sulestikuga.

Segamini võib ajada. Herilaseviu võib segamin ajada hiireviuga. Herilaseviul on väiksem pea, peenem kael, pikem ümarate nurkadega saba ningi pikemad ja kitsamad tiivad. Herilaseviul on erkkollased silmad, samuti noka kollane on rohkem noka juurel.

Levik ja rändamine. Herilaseviu talvitub Aafrikas. Suvekuud veedab Skandinaavias, Soomes ja praktiliselt kogu Euroopas (kuni Kaspia mere ja Kesk-Aasiani). Suvistele pesitsuspaikadele saabub mai teisel poolel, lahkub augustis-oktoobiris. Herilaseviu rännuteed on pikad.

Kohata võib. Herilaseviud võib kohata suurtes metsades.

Eluiga. Pikim teadaolev eluiga on 29 aastat.

Eluviis. Saaki püüab tead jälitades või siis mööda maad jalutades ja otsides sihikindlalt herilaste või mesilaste pesi. Saaki otsides võib maapinnal jalutada üle 500 meetri. Kui pesa avastatud, siis kraabib ta selle lahti ja asub kohapeal maiustama. Herilaste ründamisest ei tee ta välja, nimelt kaitseb teda nõelamiste eest erilised harjassuled. Enne söömist eemaldab ta saagilt nõela. Herilaseule meeldib aeg-ajalt oksalt oksale hüpata, hüppe ajal teeb ta ühe tiivalöögi, millega toob kuuldavale valju plaksu.

Pereelu. Herilaseviu pesitseb iga aasta samas kohas või siis vanast kohast natuke eemal. Pesa ehitatakse kõrgele puu otsa. Pesa ehitusest võtavad osa mõlemad linnud. Võib kasutada ka teiste lindude vanu pesi. Emane muneb juunis kahepäevaste intervallidega 1-3 pruunitäpilist muna. Haudumine kestab 33-45 päeva ja algab esimese muna munemisega. Haudumisest võtavad osa mõelmad linnud. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud. 40 päeva vanuselt lahkuvad pojad pesast, turnides lähedal olevatel okstel. Lennuvõime saavutatakse 44-48 päeva vanuselt. Umbes 55 päeva vanuselt saavad noored iseseisvaks.

Toidulaud. Herilaseviu on enamasti putuktoiduline, süües herilaste, mesilaste ja vaablaste vasteseid, vaha ja mett. Samuti võib süüa erinevad putukaid, kahepaikseid, roomajaid, väikseid imetajaid, väiksemaid linde, nende poegi ja munasind.

Vaenlased.* Suuremad röövlinnud, nagu kanakull ja ka inimtegevus.

Arvukus. Eestis pesitseb 800-1100 paari, Euroopas 110-160 tuhat paaril.

Iseärasused. Omab magneetilist suunataju ja suudab meelde jätta erinevaid pinnavorme (mäeahelikud, jõed jne.).

Arvatakse, et noore herilaseviu sulestik imiteerib hiireviu oma sellepärast, et see kaitseks teda paremini kanakulli rünnakute eest. Kuigi kanakull sab hakkma ka hiireviu püüdmisega, on too talle oluliselt raskem saak kui noor herilaseviu.

Kasutatud allikad.
C-F. Lundevall, M. Bergström „Põhjamaa linnud“, Varrak 2005
J. Elphick, J. Woodward „RSPB Linnud“, Dorling Kindersley  Limited 2003, London
http://www.oiseaux.net
www.birdlife.org
http://en.wikipedia.org/