Koduvarblane

FOTO: Jaak Põder

Kaitse Eestis. Koduvarblane ei ole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Koduvarblane on inimasulates rohkearvuline paigalind. Mandril on neid rohkem kui saartel.

Välimus. Koduvarblane on suure pea, jämeda noka, lühikese saba ja sirgjoonelise kindla lennuga lind. Isaslind on seljalt pruunitriibuline, alapoolelt ühtlaselt hall. Hall pealagi on ääristatud kahe kaarja kastanpruuni laiguga kuklal, põsed hallid, kurgualune on süsimust ja silmi läbib must triip. Saba on ühevärviline, tuhm hallikas päranipuala ja tiival kitsas valge vööt. Emaslind on samuti vöödiline, kuid kollakaspruun. Pea on ühtlaselt pruunikashall, kollase kulmutriibuga.

Segamini võib ajada... Sarnased liigid on põldvarblane ja emane metsvint. Põldvarblane on koduvarblasest jässakam ja ümaram. Põldvarblase pealagi on šokolaadipruun ning valgel põsel on must laiguke ja pruuni pealae ja pruunitriibulise seljasulestiku vahel on peenike valge kaelus. Emane koduvarblane ja emane metsvint on sarnase välimusega. Emase metsvindi tiival on kaks valget vööti ning silma peal puudub kollakas vööt.

Levik ja rändamine. Koduvarblane pole rändlind ja armastab paikselt sama koha peal olla. Vähesed varblased vahetavad sügisel kodupaika ja siis võivad nad päris kaugele rännata. Koduvarblane on maailmas üks arvukamatest ja paremini tuntud linnuliikidest. Oletatavalt asus koduvarblane inimesega kontakti juba 12000 aastat tagasi Lähis-Idas viljakasvatuspiirkonnas, kus asuti elama toidulaua lähedusse ning pesad tehti hoonetesse. Sedamööda, kuidas inimesed rändasid, liikusid nendega kaasa ka koduvarblased. Nõnda on nende lindude leviala laienenud üle kogu maailma. Koduvarblaste arvukus näitab vähenemistendentsi. Mida tsiviliseeritumad ja hooldatumad on inimasustused, seda vähemaks jääb varblasi. Lindudel on sobivaid pesitsuskohti ja toitu aina raskem leida.

Kus võib kohata... Koduvarblane elab inimeste ja hoonete läheduses, aedades, parkides, hekkides. Nad lahkuvad oma territooriumilt kord aastas, hilissuvel, kui põldudel on vili valmimas, ja naasevad mõne nädala pärast.

Eluiga. Vanim koduvarblane on leitud Taanist, vanus 19 aastat 9 kuud.

Eluviis. Kohanemisvõimelt ja leidlikkuselt on koduvarblane ületamatu. Territooriumi kaitsmisele, laulule ja rändele ei pea nad energiat kulutama, sest inimese kõrval on neil rikkalik toidulaud kaetud. Kuigi koduvarblane elutseb inimestega lähedases kontaktis, ei ole lind ennast kodustada lasknud. Ta võib olla ülimalt julge, tulles toidupala inimese peo pealt võtma, kuid suhtub inimesesse siiski ettevaatlikult ja umbusklikult. Varblane on osav ja südikas, kakeldes edukalt endast palju suuremate lindudega toidupalakese pärast. Koduvarblased on seltsingulised ja lärmakad linnud, kes elavad väikeste omaette kolooniatena. Kui noorlind on juba arvatud seltsingu liikmeks, võib ta tuleviku suhtes kindel olla, seltsingust linde välja ei arvata. Paljud elutoimingud nagu toiduhankimine, sulestiku korrastamine ja suplused tehakse koos. Koloonias hoitakse korda valitseva hierarhia kohaselt, kus suurema kurgualuse laiguga isaslinnud on teiste suhtes ülemuslikud.

Pereelu. Pesitsuseelne aktiivsus suureneb juba märtsis. Põõsastes algab vajuhäälne säutsumine. Suure kisa ja kära saatel vaadatakse üle vanad pesakohad, tassitakse sealt vana sodi välja ning viiakse kohale uut pesamaterjali. Pesitsusaja lähenedes algavad riiud pesade üle ning nii mõnigi tülitsejääb osadest väärtuslikest sabasulgedest ilma. Enamasti väljuvad võitlusest võitjana vanad omanikud, sest neid innustab omanikutunne suuremale agressiivsusele. Pulmamängu ajal keksib isaslind ümber emaslinnu, tiivad ripakil ja saba püsti, aeg-ajalt seda küljelt küljele liigutades. Koduvarblase pesi võib leida igasuguste tehisvormide õõnsustest, pesakastidest, kuuse okstelt ja valge toonekure pesa külgokste vahelt. Pesa on kogukas ja kohev, lohaka välimusega. Pesa ehitatakse õlekõrtest, takkudest, karvadest, taimejuurtest, sulgedest ja kaltsudest. Pesa ehitavad mõlemad linnud. Varblased on väljavalitud pesakohale truud. Pesakoha vahetus võetakse ette ainult sel juhul, kui pesitsusperioodi lõpul on partner kaotatud ja uut partnerit koha pealt enam ei leita. Paarid hoiavad mitmeid aastaid kokku. Koduvarblane muneb pessa 4-6 muna. Munad on valkjad, tumehallide ja pruunikate tähnidega. Haudumist alustatakse sageli juba pärast esimese muna munemist ja hauduvad mõlemad linnud vaheldumisi. Haudevältus on 11-15 päeva. Esimestel päevadel toidab emalind poegi sagedamini, hiljem toidavad mõlemad paarilised võrdselt. Esimesel nädalala tuuakse poegadele peamiselt putukaid, hiljem saavad ülekaalu mitmesugused seemned. Pesast lahkuvad pojad 15. elupäeval. Iseseisvat elu alustavad mõne nädala pärast. Aasta jooksul võib koduvarblasel olla kuni 4 munakurna. Suve teisel poolel kogunevad vana- ja noorlinnud ühisteks salkadeks ja suunduvad mõneks nädalaks koduümbruse viljapõldudele.

Toidulaud. Toiduks eelistavad koduvarblased igasuguseid taimeseemneid, noori pungi ja marju. Pesitsusajal söövad varblased rohkesti putukaid. Putukatega toidetakse ka poegi. Talveperioodil lepivad linnud igasuguse toiduga, ka toidujäätmetega.

Vaenlased. Pistrikud, kakud, kassid. Noorlinde jahivad ja pesasid rüüstavad kassid ja koerad.

Arvukus. Maailmas üks arvukamatest linnuliikidest. Euroopas 54.000.000, Eestis 100.000 – 200.000 haudepaari.

Iseärasused. Varblastel on harva täheldatud bigaamiat. Hilissügisel alustavad isaslinnud mõnikord mängu, muutuvad lärmakaks, keksivad ümber emaslindude ja koguvad pesamaterjali. Kohendatud pesi kasutatakse talvel ööbimispaigana.

Kasutatud allikad.
www.eoy.ee
www.birdcare.com
http://www.euring.org/
http://animaldiversity.ummz.umich.edu/site/index.html
L. Rootsmäe, H. Veroman „Eesti laululinnud“, “Valgus“ 1974
D. Couzens „Euroopa lindude täielik käsiraamat“, Varrak 2005
L. Jonsson „Euroopa linnud“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004
P. Hayman, R. Hume „Linnusõbra taskuraamat“, Varrak 2004
E. Kumari „Eesti lindude välimääraja“, Valgus 1974
J. Elphick, J. Woodward „Linnud“, DK 2003
G.Creutz „Singvögel“, Urania-Verlag 1971