Väikekoovitaja

FOTO: Remo Savisaar

Kaitse Eestis. III kaitsekategooria. (III kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.)

Millal võib Eestis kohata... Aprillist oktoobrini.

Välimus. Väikekoovitaja sulestik on hallikas-pruunivöödiline. Tagaselg ning saba- ja kõhualune on valged. Ka tiibade alapool on heledat tooni. Emas- ja isalinnu sulestikud on ühesugused, kuid emaslind on isasest natuke suurem. Väikekoovitaja pikkus on 37-45 cm, tiibade siruulatus 75-85 cm ja kaal 0,4-0,5 kg. Jalad on suhteliselt pikad, nokk on pikk ja peenike ning selle tipuosa on märkimisväärselt allapoole kaardunud. Tiivad on piklikud ning üsna terava tipuga.
Pika ja kõvera noka abil pääseb väikekoovitaja krabiurgudest ja pinnasest toitu otsima. Pikk nokk annab eelise ka kõrgema heina ja kulu sees toidu hankimisel.

Segamini võib ajada... Väikekoovitajat võib segamini ajada suurkoovitajaga. Sulestikud on neil sarnased, kuid väikekoovitaja pealael ja -külgedel on selgemini väljajoonistuvad heledad ja tumedad triibud. Ka silmade kohal on selgemini väljapaistev hele kulmuriba. Väikekoovitaja on suurkoovitajast ka väiksem ning ta lendab tihedamate tiivalöökidega.

Levik ja rändamine. Väikekoovitaja on rändlind. Põhiliselt pesitseb ta Skandinaavias, Balti riikides, Šotimaal ja Shetlandi saartel. Lääne-Euroopas on teda vähem näha – seal asustab ta peamiselt jõgede suudmealasid. Väikekoovitaja talvitub Aafrikas, kuid väike arv linde võib jääda talveks ka Portugali. Väikekoovitaja leviala on rohkem põhja pool kui tema lähisugulase suurkoovitaja oma.

Kus võib kohata. Väikekoovitajat võib kohata veekogude ümbruses olevatel heinamaadel ja luhtadel. Ka madala taimestikuga siirdesood, rabad ja lagetundrad on tema levinud elupaigad.

Eluiga. Keskmine eluiga on 5 aastat, pikim teadaolev eluiga on 16 aastat.

Eluviis. Väikekoovitaja elab madala taimestikuga siirdesoodel, rabadel, niisketel heinamaadel, niitudel ja luhtadel. Kõige sagedamini pesitseb ta mere- ja järveäärsetel aladel. Toitu hangivad põhiliselt niisketel ja pehmetel aladel ja vees, sondeerides oma pika ja terava nokaga pinnases või veekogu põhjas. Mudast või veekogu põhjast toidu kätte saades loputavad nad saagi enne allaneelamist vees puhtaks. Väga pehme mudaga paikades nad toitu ei otsi.

Pereelu. Talvitusaladelt tagasi jõudes valivad isalinnud pesitsusterritooriumi ja kuulutavad oma valdustest mängulennuga kõigile konkurentidele ja loomulikult ka emaslindudele. Mängulennud sarnanevad oma “suurema venna”, suurkoovitaja, omaga: vigurlend maapinna lähedal, samal ajal ise trillerdades lauldes.
Pesa teeb lind maapinnale. Pesakohaks valib ta enamasti hõredama ja madalama taimestikuga koha. Tihti teevad nad pesa mõne veega ümbritsetud heinamätta või samblakuhila otsa. Pesa ehitamisega väikekoovitja väga palju vaeva ei näe – piisab lohust maapinnal või mätta otsas, mille ta kuivanud kõrte ja samblaga vooderdab.
Paariheitmine toimub aprillis-mais. Täiskurnas on on 3-6 muna. Hauvad mõlemad vanemad ning haudeperiood kestab 27-28 päeva. Väikekoovitaja pojad on pesahülgajad: pärast koorumist ning udusulgede kuivamist on nad võimelised pesast lahkuma. Lennuvõimeliseks saavad pojad 35-40 päeva vanuselt. Pärast tuule tiibadesse saamist kogunevad väikekoovitajad seltsingutesse/parvedesse ning koos käiakse toitumas ning puhkamas. Suguküpseks saavad noorlinnud 2-aastaselt.

Toidulaud. Väikekoovitaja meelistoiduks on väiksed krabilised ja vähilised. Olulise osa tema toidust moodustavad ka kalad, koorikloomad, vees elavad selgrootud, putukad, ussid ja molluskid. Mõne suurema saaklooma kättesaamisel rebivad nad selle väiksemateks tükikesteks ja söövad väiksemaid palasid, mitte ei kugista saaki tervelt alla. Hilissuvel lisanduvad nende menüüsse ka marjad ja taimede seemned.

Vaenlased. Õhus varitsevateks vaenlaseks on suured röövlinnud, põhiliselt kullilised. Maapinnal ohustavad väikekoovitajat rebane ja väikekiskjad, kelle saagiks võib ta ise, munad või noorlinnud langeda. Mere- ja järveäärsetel haritavatel heinamaadel ja niitudel võib tema pesa hävida ka inimtegevuse tagajärjel: niitmine, karjatamine vms.

Arvukus. Eestis pesitseb 400-500 paari, Euroopas 160-360 tuhat paari.

Iseärasused. Uuringud näitavad, et väikekoovitaja rändealgus talvitusalalt tagasi on seotud kuufaasidega. Nimelt eelistavad nad rännata täiskuu ajal, sest siis on neile meelepärast toitu rohkem – signaalkrabid muutuvad sel ajal aktiivseks ja hakkavad endale paarilist otsima. Seda juhust ei jäta väikekoovitaja kasutamata ning laseb maitsval toidul hea maitsta.
Kevad- ja sügisrände ajal on väikekoovitajad suutelised järjest lendama kuni 4000 km.

Kasutatud allikad.
http://en.wikipedia.org
http://www.birdguides.com
www.birdlife.org
www.eoy.ee
www.euring.org
http://blx1.bto.org
LOODUSKAITSESEADUS
D. Couzens „Linnud” Varrak 2007
Loomade elu: 6. köide. Linnud / Tln.: Valgus, 1980