Suur-nahkhiir e. hõbe-nahkhiir

FOTO: Arvi Anderson

Kaitse Eestis. Suur-nahkhiir kuulub II kategooria kaitsealuste liikide hulka (II kategooria kaitse all on liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel ning liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu).

Elupaik. Elab tavaliselt künklikel metsa- ja niidumaastikel võib leida ka kõrghoonetes. Eestis leidub teda ka soometsades ja veekogude läheduses. Eestis ta ei talvitu. On öise eluviisiga ja lendab peidikust välja hämarikus ning peab kogu öö jahti. Talvitub oktoobrist märtsini s.t. et teda sel ajal Eestis ei ole. Elupiirkond on tal äärmiselt suur (teada olevalt on Eestis rõngastatud loom lennanud 1440 km kauusele). Talvitub kobarasse koondunult. Poegimiskolooniasse võib koguneda kuni 50 emaslooma. Isased moodustavad aga 250 või enamast isendist koosevaid suvekolooniaid.

Segamini võib ajada. Kuna nahkhiirlasi näeb peamiselt hämarikus või pimedas ning nad lendvad kiiresti ja kaootiliselt, siis on neid praktliliselt võimatu üksteisest eristada. Määrama saab hakata, kui leitakse puhkeseisundis nahkhiir, kes püsib paigal või magab talveund.

Levik ja arvukus Eestis. Suur-nahkhiirt on kohatud vaid Mandri-Eestis. Siingi on ta küllaltki haruldane. Täpne arvukus on teadmata.

Eluiga. Kuni 12 aastat.

Pereelu. Paarituma hakatakse augustis. Poegitakse juunis-juulis. Korraga sünnib kaks, vahel ka kolm poega. Noored on tumedamad kui vanaloomad.

Toidulaud. Peamiselt sööb kärbseid, aga ka ööliblikad ja võrktiivalisi.

Vaenlased. Suur-nahkhiirte suurimaks vaenlaseks on elupaikade kadumine. Olgu selleks õõnsate puude vähenemine või siis vanade inimelamute lammutamine. Looduslikke vaenlasi suurvidevlastel praktiliselt pole.

Kasutatud allikad.
Animal Diversity Web
David W.MacDonald  Pirscilla Barett ‘’Euroopa imetajad’’
Wikipedia