Hallhaigur

FOTO: Valeri Štšerbatõh

Kaitse Eestis. Hallhaigur ei kuulu looduskaitse alla.

Millal võib Eestis kohata... Hallhaigrud on aktiivsed märtsist oktoobrini, mil algab nende rännak Edela-Aafrikasse.

Välimus. Nagu nimigi ütleb, on tegemist halli värvi linnuga. Kaelaosa on heledam, keha ja tiivad on tumehallid, nokk on oranz. Hallhaigrule on iseloomulik ka S-kujuline kael. Tänu sellele on võimalik hallhaigrut teistest sarnastest lindudest hõlpsasti eristada. Samuti on hallhaigur sookurest ja toonekurest mõnevõrra väiksem.

Segamini võib ajada... Hüüp on hallhaigruga sarnane, kuid suhteliselt harva esinev lind. Noored hallhaigrud on hüübiga üsna sarnased. Hallhaigrut on võimalik teistest lindudest eristada talle iseloomuliku S-kujulise kaela järgi.

Levik ja rändamine. Hallhaigur pesitseb parasvötme Aasias ja samuti Aafrikas. Soojemates kohtades on paigallind, külmematest paikadest võib talvel lõuna poole rännata.

Kus võib kohata... Hallhaigrud varitsevad pisemaid kalu tihti roostikes, jõgede ja järvede kallastel. Tavaliselt otsivad nad kalu varahommikul ja hilisõhtul.

Eluiga. Tüüpiline eluiga on 5 aastat. Pikim teadaolev eluiga on 23 aastat.

Eluviis. Hallhaigrud on suurepärase nägemisega ja kuulmisega linnud. Samas on nad ka väga kartlikud ja põgenevad tihti ennem, kui inimene neid märkab. Nad elavad kolooniates, mis võivad asuda veekogudest kümnete kilomeetrite kaugusel. Hallhaigrud ehitavad oma pesa kuuse latva ja tihti on ehitatud pesal samal puul ka naabreid.
Hallhaigur võib tundide viisi seista liikumatult ühel jalal, pea õlgade vahel.
Suuri kalu püüab hallhaigur neid nokaga 'torgates', neid seejärel raputades ja siis, pea ees, alla neelates.

Pereelu. Hallhaigru paaritumisrituaal on tseremoniaalne. Isasel on oma pesakoht. Pesale tulles toob ta kuuldavale valju häälitsuse. Pesal olles vibutab pead ja plagistab nokka. Kui emane saabub, siis peab ta olema tagasihoidlik, vastasel juhul ajab isane ta minema. Sobiva emase saabumise korral pplagistab isane 20-40 korda nokka. Paarid püsivad koos ühe pesitsushooaja.
Hallhaigru suur pesa asub puuladvas ja koosneb kuivanud okstest. Vooderdus on kõrtest ja oksaraagudest. Pesa võidakse kasutada aastast aastasse.
Emane hallhaigur muneb märtsis-aprillis pessa 3-5 muna, üks iga kahe päeva tagant. Hauvad mõlemad vanemad keskmiselt 26 päeva. Koorudes hoolitsevad poegade eest mõlemad vanemad. Üks on esimese kolme nädala jooksul kogu aeg pesal, kaitses poegi vihma ja päeikese eest. Söögi saamiseks toksivad pojad vanalinnu nokka, kes neid siis toidab. Noorlinnud saavad lennuvõimelisteks 55 päeva vanuselt ja suguküpseks 2 aastaselt. Hallhaigrul on 1 kurn aastas. Kui üks kurn hävib vahetult peale munemist, võib emaslind muneda ka asenduskurna.

Toidulaud. Hallhaigru põhitoiduks on väikesed kalad, aga ei põlga ära ka kahepaikseid ja teisi selgrootuid. Kui kala pole saada, lepivad nad ka rohutirtsude ja väikeste imetajatega.

Vaenlased. Enamasti hallhaigrul vaenlasi ei ole, poegadele võib saatuslikuks saada rabapistrik või mõni teine kulliline. Harva on rabapistrikud ka täiskasvanud hallhaigruid jahtinud.

Arvukus. Eestis pesitseb hallhaigruid 1.000-1.500 paari, Euroopas 210-290 tuhat paari. Euroopas talvitub üle 86 tuhande linnud. Hallhaigrud on maailmas kokku 710 000 – 3 600 000.

Iseärasused. Hallhaigrul on S-kujuline kõver kael, teistel kurelistel on lennates kael pikalt ette sirutatud. Hallhaigrute koloonias võib pesitseda kuni paarsada paari.

Kasutatud allikad.
Birdlife.org
„Eesti elusloodus“, Varrak 2005
Animal Diversity Web
http://blx1.bto.org/birdfacts/
http://www.oiseaux.net/
Oma silmad ja pea