Luitsnokk-part – lusikalind

FOTO: Arvi Anderson

Kaitse Eestis. Luitsnokk-part ei kuulu looduskaitse alla ja on jahilind. Elupaiku kaitstakse.

Millal võib Eestis kohata... Luitsnokk-part on läbirändaja. Saabub Eestisse aprillis ja lahkub oktoobris. Võimalik ka juhuslik talvitumine.

Välimus. Luitsnokk-parti eristab teistest pardiliikidest ta lusikataoline lai nokk, mis hakkab juba kaugelt silma ning liigi määramisega erilist raskust ei tohiks tekkida. Isaslind on mustjasrohelise pea ja valge rinnaga. Emaslinnu pealtiiva kattesuled on sinihallid, isaslinnul eredamad sinised, tiivaküüdus roheline. Luitsnokk-partide heledad tiivaalused paistavad lennul hästi silma.

Segamini võib ajada... Esmapilgul võib luitsnokk-parti segamini ajada enamike partidega, kuid eristab teda teistest pardiliikidest ta omapärane lusikataoline lai nokk.

Levik ja rändamine. Luitsnokk-part pesitseb Põhja-Euraasias ja pea kogu Põhja-Ameerikas. Ta on harv pesiteja ka Austraalias. Luitsnokk-pardi rändeteed on üsna keerukad. Luitsnokk-partide ränne kulgeb valdavalt edela-kirde suunalisel teljel (Ida-Atlandi rändetee). Samas on kinnitust leidnud ka liigi hajumine Musta mere äärde, Vahemere piirkonda ja Aafrikasse. Luitsnokk-parte on kõige parem vaadelda kevadise läbirände ajal. Nende läbiränne ei ole küll kuigi arvukas, kuid rannikulompidel ja üleujutatud jõeluhtadel on nad esindatud. Luitsnokk-pardid pesitsevad valdavalt rannaniitudel, kus leidub taimestikurikkaid kõrgema rohustu või roostikuga lompe.

Kus võib kohata... Luitsnokk-parti võib kohata rannikul, harvemini siseveekogudel. Juunist alates kogunevad isaslinnud sulgima roostikurikastele aladele.

Eluiga. Pikim teadaolev eluiga on veidi üle 18 aasta.

Eluviis. Luitsnokk-part on haudelind ning pesitseb Eestis regulaarselt. Pesitsevad ka väiksemate kajakate kolooniate naabruses, mis pakub võimalike pesarüüstajate eest head kaitset. Luitsnokk-pardi pesa leiab üldjuhul juhuslikult, kui emaslind äkitselt pesalt otse jalge eest lendu pahvatab. Lahkudes roojab munad täis, et neid nahkapistmise eest kaitsta. Toitu otsib pead küljelt küljele liigutades ja vett noka vahelt läbi lastes.

Pereelu. Luitsnokk-part teeb pesa vee lähedusse, tavaliselt mõnesse kõrgemasse rohututti. Muneb mais 9-11 kreemikat muna. Emane haub 23-25 päeva. Isaslind kaotab peagi peale haude algust huvi emase ja pesa vastu huvi. Luitsnokk-pardi pojad on varaküpsed ning järgnevad emasele koheselt. Noored linnud on peale 40 – 45 päeva lennuvõimelised ja samaaegselt ka sõltumatud. Suguküpseks saavad linnud 1 aastaselt.

Toidulaud. Luitsnokk-pardi menüü koosneb peamiselt taimedes, pesitsusperioodil sööb ka molluskeid ja putukaid.

Vaenlased. Luitsnokk-pardi vaenlasteks võiks pidada eelkõige kullilisi ja väiksemaid kiskjaid. Samuti inimtegevust ja selle tagajärgi – jahipidamist ning veekogude saastumist. 

Arvukus. Erinevatel andmetel on luitsnokk-parte Eestis 2.500-3.000 paari, Euroopas 170-200 tuhat paari (1998. aasta andmed).

Iseärasused. Keskmine rändekiirus on luitsnokk-pardi puhul 6 kilomeetrit päevas. Kui linnud pesalt lahkuvad, katavad nad munad udusulgede ja prahiga kinni.

Kasutatud allikad.
R.Kuresoo, H.Relve, I.Rohtmets „Eesti elusloodus“, Varrak 2005
R.Marja, J.Elts –Jahilindude rändeteed, 2007
www.wikipedia.org
Oma pea ja silmad