Suitsupääsuke -- Eesti rahvuslind

FOTO: Sven Zacek

Kaitse Eestis. III kategooria (III kategooria kaitse all on liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka)

Millal võib Eestis kohata... Esimesed Eestis pesitsevad suitsupääsukesed saabuvad aprilli keskpaigas. Suuremal hulgal jõuab neid kohale mai alguses. Põhjapoolsete pesitsejate läbiränne kestab terve mai. Sügisene lahkumine talvituskohta algab augusti keskel ja kestab septembri keskpaigani. Põhjapoolsete pesitsejate läbiränne võib toimuda kuni septembri lõpuni.

Välimus. Suitsupääsukese tunneb ära sügavalt harkis saba järgi. Sulestik on ülapool läikiv-sinkjasmust ja alapool peamiselt kreemikasvalge. Sinkjas-must on ka puguvööt. Laup ja kurgualune on roostepunased.  Noorlinnud on vähem harkis sabaga.

Segamini võib ajada... Suitsupääsukest võib segamini ajada oma lähisugulase roostepääsukesega. Eestis on roostepääsukesega segamini ajamise tõenäosus väike, kuna esimest korda täheldati meil roostepääsukest alles mais 2002.

Levik ja rändamine. Suitsupääsuke on pääsulastest kõige laiema leviareaaliga. Ta on levinud haudelind peaaegu kogu põhjapoolkeral, väljaarvatud Lõuna-Aasia ja Arktika. Euroopa ja Aasia linnud talvituvad Kesk- ja Lõuna-Aafrikas ning Austraalias. Põhja-Ameerika linnud talvituvad Lõuna-Ameerikas. Sügisrände alguseks koondutakse suurteks parvedeks veekogude, soode ja roostike kohal. Rännatakse tavaliselt päevasel ajal ning öösiti kogunetakse roostikesse puhkama. Erandiks on Sahara kõrbe ületamine, kus pigem lennatakse öösel, et vältida ülekuumenemist.

Kus võib kohata... „Maal vanaema juures“ oleks vast kõige õigem öelda. Ehk siis silmad tasuks lahti hoida maa-asulates, lautade ja küünide ümbruses ning karjamaadel. Samuti meeldib neile putukaid püüda ka veekogude kohal lennates.

Eluiga. Tavaliselt 5-7 aastat, aga võib elada kuni 11 aastaseks.

Eluviis. Jagab oma eluruumi inimestega, aga suhtub inimestesse paraja distantsiga. Tegemist on väga pesapaigatruu linnuga, tulles ikka oma vana pesapaiga juurde tagasi. Suitsupääsuke on väga kiire ja osav lendaja, kuna lõviosa toidust püüab ta õhust lennu pealt. Suudab lennata lausa kuni 120 km tunnis, olles sellega kiireim laululindude seas. Laulab pääsuke aprillist augustini ja seda nii paigal istudes kui ka lennates. Lauluks on üsna pikk vidin, mis lõpeb särinaga. Inimesed on üritanud pääsukese laulu oma sõnadesse panna ning nii leiamegi pärimusest mitmeid tõlgendusi pääsukese laulule.

Pereelu. Pesitsemiseks eelistatakse võimaluse korral siseruume. Pooliku kausi kujuline pesa tehakse märjast mudast ja savist ning ehitatakse loomalautadesse või kõrvalhoonetesse, aga ka sildade alla. Tugevuse ja parema sidususe saamiseks segatakse muda hulka kõrsi ja karvu, mis omakorda lubab niiskusel ja kuivusel „mängida“ ning pesa ei kuku alla. Lõpuks vooderdatakse seest pehmete sulgede ja karvadega. Mai teisel poolel või juuni alguses munetakse täis esimene kurn (ca 3-7 punakas-pruuni täpilist muna). Teist korda saab  kurn tavaliselt täis juuli lõpus või augusti alguses. Haub emaslind ning ca 14 päeva pärast kooruvad pojad, keda tuleb pidevalt toita (kuni 600 korda päevas). Pojad lahkuvad pesast pärast  19-22 päevast toitmist. Seejärel tullakse veel mõnda aega pessa ööbima ja saadakse paari nädala jooksul vanalindudelt toitu, kuni ise putukaid püüdma asutakse.

Toidulaud. Toidulaua moodustavad lendavad putukad. Nagu näiteks kärbsed, mardikad, sääsed, parmud, aga ka kiilid ja liblikad. Poegi toidetakse sama toiduga, mida söövad vanalinnud isegi.

Vaenlased. Suitsupääsukese vaenlasteks on kindlasti kullilised  (näiteks raudkull) ja inimasustusest tingituna ka kassid. Samas oskavad pääsukesed lähenevat kulli või hiilivat kassi märgates parajalt kisa teha ning tihti päästavad sellega nii ise endeid kui ka mõnegi teisest liigist linnu elu. Suitsupääsukesel on veel kaks paradoksaalset vaenlast. Esiteks suitsupääsukene ise. Nimelt võib käituda mõni üksikuks jäänud või lesestunud isaslind väga jõhkralt, valides välja mõne terve pesakonna ja loopides pojad ükshaaval pesast välja kindlasse surma. See ajab vanalinnud alati lahku ja mõrtsukas saab ise lahku läinud emaslinnuga paari heita. Seda juhtub ca 3 protsendil pesitsusjuhtudest. Teatud kombel on vaenlaseks ka ju inimene. Loomapidamine ja maaelu on kahjuks Eestis tunduvalt vähenenud ning selle tõttu ka suitsupääsukeste pesitsuskohad vähenevad. Pääsukesed üritavad kohaneda uute tingimustega, tehes pesasid juba lausa väiksemates asulates asuvate majade rõdudele ja räästaste alla, aga sinna ei ole nad paraku enamasti oodatud külalised.

Arvukus. Eestis on suitsupääsukesi 150 000 - 220 000 paari. Kahjuks on arvukus langeva trendiga. Euroopas on suitsupääsukesi 14 kuni 29 miljonit paari.

Iseärasused. Suitsupääsukese üheks iseärasuseks on pikk sabahark. Isastel on natukene pikemad sabasuled ja need on heaks indikaatoriks emaslindudele. Nimelt mida pikemad sabasuled on, seda „kvaliteetsem“ on isaslind, sest pikk saba on üks immuunsüsteemi tugevuse näitaja. Oluline on veel sabasulgede sümmeetrilisus. Kui suled on erineva pikkusega, võib isaslinnul olla sisemisi vaegusi ja parasiite. Samuti on sümmeetrilise sabaga linnud paremad lendajad. Kuigi ka pesaehitamine on isaslinnu oluline oskus, sest eks paremad ehitajad ole ka paremad poegade eest hoolitsejad, valib emaslind tihti ikkagi pikemate sabasulgedega isendi. Tähtis on saada järglased võimalikult kvaliteetse isaslinnuga.

Kasutatud allikad.
L. Jonsson „Euroopa linnud“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
www.wikipedia.org
www.eoy.ee
http://www.ut.ee/biodida/KOOLID/Koni/suitsup.html
oma silmad ja kõrvad