Ööbik - laulumeister

FOTO: Valeri Štšerbatõh

Kaitse Eestis. Ööbik pole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Ööbik saabub Eestisse mõnikord aprilli lõpus, enamasti mai esimese dekaadi lõpul. Isalind saabub emalinnust pisut varem. Lind lahkub meilt augusti lõpus, septembri alguses.

Välimus. Ööbikut tuntakse eelkõige tema kauni ja kõlava laulu järgi, mis võib kosta kuni kilomeetri kaugusele. Välimus on seevastu ülimalt tagasihoidlik – ülalpool ühevärviline tumedam oliivpruun, pruunikashalli varjundiga rinnal ja kehakülgedel ähmane muster, saba roostepunane. Isa- ja emalind on ühesugused. Lind armastab peituda tihedasse põõsastikku isegi siis, kui laulab. Linnu ülesleidmine sellest rägastikust on tõeline kunsttükk.

Segamini võib ajada... Sarnased liigid on lõunaööbik, noor punarind, aed-põõsalind, lepalind. Lõunaööbik on ööbikust soojematoonilise pruunika sulestikuga ning saba on heledam ja roostepunakam. Ööbikul on rinnal ähmane muster, lõunaööbiku rind on mustrita. Punarinna noorlinnu sulestik on sarnane ööbiku sulestikuga, punarinna pugusulestik on kollakama tooniga, ööbikul hallikam. Ööbikul on iseloomulikuks tunnuseks punapruun saba. Aed-põõsalinnul on pea ümber kaelal hall laik, kõhualune hall, külgede poolt kollaka varjundiga, selge valge silmarõngaga. Sarnase sulestikuga on ka ööbik ja noor lepalind. Lepalind armastab erinevalt ööbikust tihti saba väristada.

Levik ja rändamine. Eestis üldlevinud sage haudelind. Leviala põhjapiir on Lõuna-Soome ja Lõuna-Rootsi. Ööbik talvitub Ida- ja Lõuna-Aafrika savannides. Rändab üksinda.

Kus võib kohata... Sage avamaastikuga piirnevates võsades ja puudetukkades, kaldapõõsastikes, metsistunud aedades jm., kus leidub tihedat põõsarinnet.

Eluiga. Elab kuni 5 aastaseks.

Eluviis. Varjatud eluviisiga. Tavaliselt hoidub ta tihedasse põõsastikku maa ligi, vahel tegutseb maapinnal või puuvõra alumises osas. Maas kulgeb pikkade hüpetega, hoides saba püsti ja sageli kehaga kummardusi tehes. Võib olla inimese suhtes julge ja usaldav, lubades end mõnikord vaadelda paari-kolme sammu kauguselt.

Pereelu. Pesitseb tihedates varjulistes võsades ning lepa- ja kasetukkades, eriti jõgede jm veekogude kallastel. Pesa ehitab emalind maapinnale, enamasti põõsa varju. Pesamaterjaliks kasutatakse lehekõdu, mis seotakse kõrte ja samblaga. Pesa vooderdatakse peenikeste kõrtega, taimejuurtega, mõnikord ka karvade ja jõhvidega. Munade arv pesas 4 - 6. Munad on pruunikad kuni oliivrohekad, tiheda tumedama laigustuse ja hõredate mustade juussoontega. Haub ainult emalind ja haudeaeg 13-14 päeva. Isalind valvab läheduses. Pojad lahkuvad pesast 10-11. elupäeval. Lennuvõimelised on linnud umbes 16-päevaselt.

Toidulaud. Toiduks on mitmesugused putukad ja nende vastsed, ämblikud, ussid, teod, keda otsitakse sagedamini maast lehekõdust ning põõsaste madalamatelt okstelt ja lehtedelt. Suve teisel poolel süüakse vähesel määral ka marju ja seemneid.

Vaenlased. Väikesed kiskjad, hulkuvad kassid ja koerad.

Arvukus. 830,000 - 1.000.000 paari Ida-Euroopas, 3,7 miljonit paari üle Euroopa, Eestis 100.000-150.000 paari

Iseärasused. Laulab öötundidel kuni päikesetõusuni, siis lauluhoog vaibub. Päeval on laul juhuslik ja lühiajaline.

Kasutatud allikad
www.birdguides.com
www.birdcare.com
www.eoy.ee
L. Rootsmäe, H. Veroman „Eesti laululinnud“, “Valgus“ 1974
L. Jonsson „Euroopa linnud“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004
J. Elphick, J. Woodward „Linnud“, DK 2003
G.Creutz „Singvögel“, Urania-Verlag 1971