Jõgivästrik

Kaitse Eestis. Eestis ei ole praegu kaitsealune liik. ENSV ajal oli kaitse all.

Millal võib Eestis kohata... Haruldane eksikülaline ja juhuslik haudelind, keda on kohatud vahemikus aprilli keskpaigast oktoobri keskpaigani.

Välimus. Kurgualusest pugualani sulestik must, kogu muu alapool erekollane. Selg tuhkhall kollakasrohelise päranipualaga ja sabaalusega. Hoosuled ja keskmised tüürsuled tumepruunid. Äärmised küünar-kattesulgedel laiad valged otsad. Valge kulmutriip. Puhkesulestikus isaslinnu kurgualune valkjas, puguala luitundpruunikas, muu alapool kahkjaskollane. Emaslinnul on kurgualune aasta läbi valge, samuti noorlindudel. Kõige pikema sabaga västrik. Häälitsus terav ja vali. Väga iseloomulik tunnus on roosad jalad.

Segamini võib ajada... Kuldhänilase ja hänilasega. Isane kuldhänilane on oma kollase pea ja musta kuklatriibu järgi hästi eristatav. Emase kuldhänilase silmaümbrus kollane. Jõgivästrikku on kõige kergem eristada hänilasest sellega, et jõgivästriku isaslindudel on kurgualune must, emas- ja noorlindudel valkjas.

Levik ja rändamine. Levinud väga katkendlikul areaalil paras- ja palavvöötmes Lääne-Euroopast (Põhja-Euroopas väga hajusalt) Kamtšatka ja Jaapanini. Levinud ka Kesk- ja Põhja-Aafrikas ning Madagaskaril. Lääne-Euroopas, Pürenee poolsaarel ja Vahemere ääres paigalind. Euroopa põhja- ja idapoolsed pesitsejad lähevad talvituma Põhja-Aafrikasse ja Lõuna-Euroopasse. Viimasel aastakümnel on suurenenud jõgivästriku Skandinaavia-asurkond, kuid Poola ja Hollandi populatsioonid on vähenenud.

Kus võib kohata... Selgeveeliste jõgede kärestikulistes kohtades jõeäärsetel kividel või seal kasvavate puude okstel. Suurem tõenäosus kohata pesitsusperioodil Põhja-Eestis, rändeperioodil Lääne-Eestis ja saartel.

Eluiga. Jõgivästriku eluiga on kuni 8 aastat.

Eluviis. Kiirevooluliste ojade ja kärestike ääres elutsev västrik. Hüpleb toiduotsingutel nii keset voolu asuvatel kui ka kaldaäärsetel kividel. Istub puhkamiseks teinekord puude okstele.  Mida suurem on jõel langus, seda suurem võib olla antud piirkonna jõgivästriku asurkond. Talvel asustab aeglasema vooluga jõgede ja seisva veega veekogude ümbruseid.
Igale jõgivästriku paarile kuulub kindel kaldalõik. Pesitsusterritooriumil on olulised varju pakkuvad puud-põõsad ning värske vee olemasolu. Kui sobivaid pesitsusterritooriumeid ei piisa, läheb käiku ka eutrofeerunud veekogude ümbrus. Jõgivästrik on märksa veelembesem liik kui hänilane või kuldhänilane.

Pereelu. Jõgivästriku pesa asub enamasti jõe järsus kaldas, kalda läheduses olevas kivikuhjas või puutüüka õõnsuses, harvemini maapinnal tihedas rohus. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud koos, kuid haruldane pole, kus isalind on pesaehitusel passiivne. Pesamaterjaliks kasutatakse rohtu, taimevarsi. Munema asub emalind aprilli lõpus mai algul. Munetakse 4-6 kollakashalli muna, mida mõlemad linnud hauvad 13-14 päeva. Öine haudumine on praktiliselt ainult emalinnu peal. Järgneval poegade toitmisel on selle eest isalinnul juhtiv roll. Poegade lennuvõimeliseks saamiseni kulub 3 nädalat. Poegi võidakse toita veel kuni kolm nädalat peale lennuvõimestumist. Ühe pesakonna noorlinnud jäävad sageli peale pesast lahkumist mitmeks kuuks kokku. Jõgivästrikul võib olla suve jooksul, sõltuvalt pesitsuspiirkonnast, kuni 3 kurna.

Toidulaud. Toiduks tarvitab vee ääres ja vees elavaid putukad, samuti sääski. Võimalusel tarvitab toiduks väikseid kalu. Toitu võib otsimas käia pesast suhteliselt kaugel.

Vaenlased. Potentsiaalsed vaenlased on maapinnal elutsevad väikekiskjad ja väiksed kullilised.

Arvukus. Teada mõned pesitsused Põhja-Eestis, viimati 2004. aastal. Linnuvaatlejad on hakanud registreerima jõgivästriku kohalolu iga-aastaselt. Euroopas 600-900 tuhat paari.

Iseärasused. Nagu kõigile västrikele, on talle omane sage saba üles ja alla vibutamine. Jõgivästrikel ei kaitse territooriumi ainult isalind, vaid paar kaitseb koos oma valdust võistlejate eest. Seda tehakse kohati nii agressiivselt, et vastast võidakse püüda uputada. Agressiivse territooriumikaitsjana rünnatakse  võimaliku konkurendina ka oma peegeldust klaasil.

Kasutatud allikad.
www.wikipedia.org
http://www.euring.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodu … _1443.html
http://www.birdguides.com
http://www.garden-birds.co.uk/birds/greywagtail.htm
http://my.ort.org.il/holon/birds/ax13.html
http://www.rspb.org.uk/
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
O. Renno (koostaja) ‘Eesti linnuatlas’ Valgus 1993