Sinisaba

Kaitse Eestis. Ei ole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Sinisaba on eestis harv eksikülaline, kindlat kohtamisaega ei ole.

Välimus. Isaslinnul on tumesinine ülapool, aprikoosikollane selgelt piiritlemata laik külgedel,  hall rinnavööt ja valge kõht ning kurgualune. Emaslinnul on ülapoole sinise värvuse asemel sulestik pruunikas, kuid nime õigustamiseks on temagi saba sinine. Emaslinnul on ka väike valge silmarõngas, muus osas välimus sarnane isaslinnuga.

Segamini võib ajada... Esmapilgul punarinnaga, kuid viimasel on selgeks eristamistunnuseks kurgualune punane laik.

Levik ja rändamine. Sinisaba on levinud kaheosalisel areaalil. Leviala, mis meiega piirneb, ulatub Kirde-Euroopa, Siberi ja Kaug-Ida metsavööndis põhja suunas peaaegu polaarjooneni ning lõunas Laadogast kuni Kesk-Uuralini.  Antud leviala on viimase 100 aastaga jõudsalt lääne suunas laienenud. Sinisaba laiendab oma leviala praegu ka Ameerika mandri suunal. Teine leviala hõlmab peamiselt Himaalaja ja Kesk-Hiina mägismaad. Eestis on tuvastatud vähemalt üks pesitsemine, 1980. aastal. Talve veedab sinisaba Hiinas ja Kagu-Aasias. Jaapani populatsioon on paikne.

Kus võib kohata... Kõige ligemal on sinisaba võimalik kohata Ida-Soome okaspuumetsades. Peamiselt  eelistab ta elupaigana seedri- või segametsi.

Eluiga. Teadaolevalt kuni 9 aastat.

Eluviis. Läänepool elutseb sinisaba enamasti samblikurikkas puutumata kuusikuis, kus on ohtralt varisenud puid. Eelistab künklikel maastikel paiknevaid nõlvametsi. Sageli on need metsad märjad ja soostunud. Idapool eelistab seedrimetsi ja segapuistuga okaspuumetsi. Seal võib ta pesitseda mägimetsades kuni 3000 meetri kõrguseni. Sinisaba on väga arg ja peidulise eluviisiga lind. Eriti ettevaatlik on ta laulmise ajal, mida toimetab keskööst päikesetõusuni kõrgel puuladvas istudes. Toitu otsib nii põõsastel,  puuokstel kui ka maapinnal liikudes. Maapinnal liigub ringi hüpeldes. Vahest püüab ka lendavaid putukaid. Kõikjal oma levikualal pesitseb üpris hõredalt.

Pereelu. Sinisaba ehitab pesa maapinnast kuni meetri kõrgusele mitmesuguste varjete sisse. Sobivad kännu- ja puutüvede õõnsused, puujuurte vahed, maapinna lohud. Oma pesa maskeerib sinisaba hoolikalt sambla ja lehtedega. Pesa on sügava tassi kujuline ja selle ehitusel osaleb ainult emaslind. Välise osa ehitusel kasutatakse peenikesi oksi ja rohtu, seest vooderdatakse karvade, sulgede,  kuiva rohu ja muu pehme materjaliga. Kurnas olevat 3-7 muna haub 12-15 päeva ainult emaslind. Pojad on pesas 15 päeva ja neid toidavad mõlemad vanalinnud.

Toidulaud. Pesitsusperioodil on peamiseks toiduks putukad. Muul ajal toitub sinisaba ka puuviljadest ja seemnetest.

Vaenlased. Maapinnal pesitsejana ohustavad sinisaba mune ja poegi väiksemad kiskjalised ja maod. Et pesad on hästi maskeeritud, siis röövlinnud ei kujuta neile nii suurt ohtu. Täiskasvanud sinisabasid ohustavad öökullilised.

Arvukus. Sinisaba on Eestis kohatud 3 korda. Euroopas pesitseb 10-21 tuhat paari.

Iseärasused. Nõksutavad tihti tiibade ja sabaga.

Kasutatud allikad.
www.wikipedia.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://birds.krasu.ru/index.php?f=species&ids=342
http://my.ort.org.il/holon/birds/bd7.html
www.eoy.ee
L. Jonsson “Euroopa linnud” Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
O. Renno (koostaja) ‘Eesti linnuatlas’ Valgus 1993