Pelikan e. roosapelikan

Kaitse Eestis. Ei ole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Haruldase eksikülalisena kindlat kohtamisaega ei ole.

Välimus. Pelikanid on noorest peast tumeda värvusega. Täiskasvanud pelikanil on puhasvalge sulestik, mis võib vanemaks saades omandada õrnalt hallika varjundi. Peas on väike sile tutt, nokapaun kreemikas. Tiiva tagaserva alakülg on musta värvi. Isaslinnud on suuremad, nende nokk pikem ja kõverdub natuke allapoole.

Segamini võib ajada... Segiajamatu teiste meil kohatavate liikidega. Sarnane ainult sugulasliigi käharpelikaniga, kel tiivaaluse sulestik tumedam ainult tiiva otsas ning kuklatutt sagrine.

Levik ja rändamine. Pelikan on levinud peamiselt Edela-Euroopas, Aasias Ja Aafrikas. Euroopas on ta haruldane lind, pesitsedes ainult piiratud aladel Kreekas, Rumeenias, Ukrainas ja Venemaal. Euroopas pesitsevad linnud lahkuvad talveks Loode-Aafrikasse, mujal pesitsuspiirkonnas on ta paigalind.

Kus võib kohata... Soojade piirkondade suured märgalad, järved ja jõedeltad.

Eluiga. Teadaolevalt kuni 51 aastat.

Eluviis. Pelikan on koloniaalne lind, kes pesitseb võimalusel suurtes kolooniates ning toitubki sageli grupina. Samas meeldib pelikanile enda ümber näha ainult teisi pelikane ning kolooniates teisi linde ei taluta. Pesa ümbruse territooriumi kaitseb muidu väga seltsiv pelikan aktiivselt. Kui keegi satub liiga lähedale, siis plagistatakse nokka ning ollakse seda valmis ka tõhusa relvana kasutusele võtma. Palaval keskpäeval jahutab pelikan end tiibade laiali sirutamise ja nendega lehvitamisega.
Oivalise jahimehena võtab pelikanil piisava kalavaru olemasolu korral toitumine vaid väikese osa päevast. Aktiivsem kalapüük langeb hommikupoolikule kella 8-9 kanti. Enamasti peetakse jahti ujudes, kuid hea lendaja ja lauglejana on pelikan võimeline kala tabama ka õhust pikeerides. Kala püütakse alanoka pauna nagu kahvaga. Suuremad kalad visatakse õhku ja neelatakse siis alla pea ees. Kalapüügi efektiivsust tõstab grupiviisiline tegutsemine. Enamasti võtab 8-12 pelikani end ritta ja hakkavad kalu kaldaäärsesse madalasse vette peletama. Seal on nende kättesaamine tunduvalt lihtsam, kui sügavamas vees. Kui pesitsuspiirkonnas on viletsad toiduolud, siis võivad pelikanid kulutada parema kalastuskoha külastamiseks edasi-tagasi kuni 150 kilomeetrit.

Pereelu. Pelikan on monogaamne lind, kuid seda ainult üheks pesitsushooajaks. Kurameerimise peale pelikanid eriti aega ei raiska. Enamasti saadakse ühele poole ühe päevaga. Kokkusaamisest pesa valmimiseni ei kuluta nad üle nädala. Pesaehitusel toob isaslind materjali kohale ja emaslind paneb selle paika. Pesa koosneb paksust taimelademest ja asetseb tihedas roostikus või taimepadrikus. Munemine toimub koloonias sageli üheaegselt kõikidel paaridel. Mune on pelikanidel reeglina 2 ja neid hauduvad mõlemad vanalinnud. Mune hautakse 30-36 päeva kas jalgade all või nende peal. Pojad on koorudes pimedad, udusulestik tekib neile alles 3-8 päeva jooksul. Mõlemad vanemad toidavad poegi väljaöögatud toiduga. Poegade 20-30 päeva vanuseks saades pannakse nad ühistoidulisse lasteaeda, kus võivad koos olla kuni 100 noorlindu. Konkurents toidu suhtes on pelikanipoegade vahel nii suur, et sageli üks neist sureb ennem lasteaeda panekut. Pelikanipoegade surevus on üldse suur. Kuigi koorub 95% munadest, siis iseseisvasse ikka jõuab ainult 0,64 noorlindu pelikanipaari kohta. 6-8 nädala vanustena ujuvad pojad juba ringi ja võivad alustada kalastamise praktiseerimist. Pelikanid lennuvõimestuvad 65-85 päeva vanustena. Suguküpsuse saavutavad nad 3-4 aastaselt.

Toidulaud. Pelikanid toituvad peamiselt suurematest kaladest. Meelistoit neile on 300-600 grammi raskused karpkalad. Täiskasvanud linnu päevane toiduratsioon on 0,9-1,2 kg, kuid erandkorras võivad nad ka kuni poole rohkem süüa. Pelikanid söövad vähesel määral kahepaikseid ja koorikloomi ning kui juhust on siis ka väiksemaid linde.

Vaenlased. Pesitsuskohtades ohustavad neid kotkad ja raisakotkad. Aafrikas ohustavad täiskasvanud linde maismaal šaakalid, hüäänid ja lõvid, vees on nad kaitsetud ainult krokodillide eest.

Arvukus. Eestis on roosapelikane koahtud üldse vaid 3-l korral, viimane kinntatud vaatlus oli aastal 1963. Üldse arvatakse maailmas pesitsevat 90 tuhat paari roosapelikane. Aafrika populatsiooni suurus on 75 tuhat paari. Euroopa arvukus on 4100-5100 paari.

Iseärasused. Pelikani nokapaun toimib ülimalt hea kompimiselundina, mis võimaldab tal kalu püüda ka sogases vees, ilma neid otse nägemata.
Pelikanid võivad heade kalapüüdjatena olla teiste merelindude röövimise objektiks.
Kummalise käitumisviisina tirivad vanalinnud teinekord poega peadpidi ringi, ennem kui teda toitma asuvad.

Kasutatud allikad.
www.wikipedia.org
www.eoy.ee
http://www.bto.org/birdfacts/
http://animaldiversity.ummz.umich.edu/
http://web.uct.ac.za/
http://genomics.senescence.info/species/
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007