Madukotkas

Kaitse Eestis. I kategooria (Esimese kategooria kaitse all on liigid, mis on Eestis haruldased, esinevad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena ning liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline).

Millal võib Eestis kohata. Eestis on madukotkas väga haruldane külaline. Igal suvel ei pruugigi madukotkast siin kohata.

Välimus. Pea on madukotkal tavalistest kotkastest suurem võrreldes kehasuurusega, lisaks pea suurusele sarnaneb ka silmade poolest kakkudele, nimelt silmad on madukotkal kollakas-oranžid. Tiivad on laiad ja küllaltki paindlikud ja saba kitsa tugeva tagaservaga ja küllaltki kokkusurutud. Värvuselt on madukotkas heledates toonides, pealt hallikaspruun ja alt on peaaegu valge ja tumeda tähnilise mustriga. Pea ja puguala on reeglina tumedamad.

Segamini võib ajada. Välimuselt võib natuke meenutada kalakotkast või hiireviud, kuid lähemal vaatlemisel ei tohiks ta kummagiga segamini minna.

Levik ja rändamine. Madukotkas on kõige levinum Hispaanias ja Vahemeremaades, Kesk-Euroopas juba hõredamalt ja siin on harva kohatud kas Põhja-Eestis või Lääne-Eestis. Veel kohtab teda Venemaal, Indias, Aafrikas.

Kus võib kohata. Kuna madukotka põhitoiduks on roomajad ja sisalikud, siis võib teda peamiselt kohata lagemaal, näiteks niitude, raiesmike, põlendike, suuremate rabade kohal saaki otsimas.

Eluiga. Madukotkas elab kuni 17 aastaseks.

Eluviis. Madukotkas teeb pesa kõrgemale puude otsa, näiteks meeldib männi latva pesa ehitada. Pesa on väga väike, peale vaadates tundub isegi võimatu, et sinna lind istuma mahub. Erinevalt teistest kotkastest ei pesitse madukotkas mitu aastat ühes pesas, vaid nad ehitavad iga aasta uue pesa.

Pereelu. Madukotkas muneb ühe muna ja seda tavaliselt mai keskel. Haudeperiood on ca poolteist kuud ja poeg viibib pesas kuni kaks ja pool kuud. See on ka põhjus, miks madukotkas ei ole Eestis paikne, kuna meie suvi jääb neile lihtsalt liiga lühikeseks. Viimati leiti madukotka pesa Eestist 1970.a.

Toidulaud. Peamiselt jahib madukotkas roomajaid ja sisalikke. Vahest toitub ka väiksematest loomadest nagu näiteks jänes. On täheldatud ka juhtumeid, kus madukotkas on püüdnud söögiks ka väiksemaid linde, kuid seda väga harva. Lisaks lühiksele suvele on ka meie madude väike hulk üheks põhjuseks, miks ta siin nii harva pesitseb.

Vaenlased. Peamisteks vaenlasteks on suuremad kotkad.

Arvukus. Eestis võib pesitseda hinnanguliselt kuni 5 madukotka paari. Viimase 10 aasta jooksul on madukotkast eestis kohatud ca 20-l korral.

Iseärasused. Madukotkas võib tuua pojale tema pesas olemise ajal 250-270 madu. Üldiselt on nad väga vaiksed ja tagasihoidlikud linnud, kuid vahest võib isegi linnulaulu sarnast häälitsust teha. Inglise keeles kutsutakse madukotkast „lühike-varvas” tema iseäralike lõhikeste kõverate varvaste pärast, mis on madude jahtimisel vajalikud. Madukotkas võib lennata kuni 500m kõrgusel.

Kasutatud allikad.
Lars Jonsson „Euroopa linnud”, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000
T.Randla „Eesti röövlinnud“, Valgus 1976
www.theanimalfiles.com
www.kotkas.ee
www.Wikipedia.org
Looduskalender.ee