Järvekonn

FOTO: Sven Zacek

Kaitse Eestis. III kategooria. (III kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.). Kaitsealuseid kahepaikseid ei või püüda, tappa, ohustavalt häirida ega kahjustada nende elupaiku.

Millal võib Eestis kohata... Rohelisi konni võib kohata enam vähem kogu vegetatsiooniperioodi vältel päikese paistelistes veekogudes või nende kallastel. Nad on aktiivsed just päeval.
Moonde läbinud noored järvekonnad „kaovad” veekogudest enamasti septembri lõpuks. Täiskasvanud lähevad põhjapoolsetel aladel veekogu põhja talvituma tavaliselt septembri lõpus või oktoobri alguses ja ärkavad mais juunis.

Välimus. Veekonn on tüüpilise konna välimusega loom. Selg enamasti roheline või oliivitooni (vahel ka pruun), tumedate täppidega ja võib olla näsaline. Osade allikate järgi ei ole neil kunagi heledat pikkitriipu seljal. Kõlapõied hallid.
Kulleseid välimuse alusel määrata pole kindlalt võimalik.

Elupaik. Tugevalt veega seotud, järvekonna leiab erinevate veekogude kallastelt ja veest. Armastab päiksepaistelisi veekogusid ja peamiselt päevaaktiivne loom. Piirondades kus levila kattub veekonna või tiigikonnaga eelistab jõgesid ja järvi (teised kaks liiki siis pigem väikeveekogudes). Mõnelpool võib kasutada ka riimveelisi veekogusid.

Segamini võib ajada... Tiigikonna ja veekonnaga. Järvekonn on üldjuhul suurem, väikeste tagajala pöiaköbrukestega ja pikkade jalgadega (kui reis selgroo suhtes küljele 90 kraadise nurga alla painutada siis kannad jäävad üksteise peale) ning tal on hallid kõlapõied.
Kuna järvekonn annab tiigikonna ja veekonnaga hübriide, siis täie kindlusega on rohelised konnad määratavad vaid DNA testiga.
Mujal Euroopas võib segi minna ka teiste roheliste konnadega.

Levik. Levinud peamiselt Ida-Euroopas, leviku lääneserv enam vähem sirgjooneliselt Hollandist Albaaniani. Idapoole levinud laialt üle Venemaa kuni Hiinani välja.
Eestis asustatud 1925. aastal Raadi järve. Väidetavalt esineb praegugi Tartus paaris veekogus.

Eluiga. Looduses kuni 12 aastat.

Eluviis. Tegu peamiselt veekogudes või veekogu kallastel liikuva loomaga, kes eelistab pigem suuremaid veekogusid. Veekonnad on päeval aktiivselt liikumas ja kevadperioodil laulmas. Talvitub enamasti veekogu põhjas.

Pereelu. Mai ja juunikuus on täiskasvanud veekogudes sigimas. Isased laulavad sellel ajal valjult ja kaitsevad oma territooriumi. Sigimisel koetakse kudu pallidena. Emased koevad mitmeid kudupalle, milles on mõnisada muna, üks emane koeb kokku kuni 16 000 muna. Kulleste koorumiseks kulub 1 nädal. Kullesed läbivad metamorfoosi enamasti augustis ja täiskasvanud ja noored lahkuvad kuivale maale talvituskohti otsima septembri alguspoolel.
Suguküpsus saabub isastel 2 aastaselt ja emastel 3 aastaselt.
Järvekonn võib ristuda ka veekonnaga ja ka tiigikonnaga. Mõlemal juhul on kõik järglased veekonnad.

Toidulaud. Toitub kiilidest ja teistest putukatest, aga ka ämblikest, vihmaussidest ja tigudest. Suuremad isendid söövad võimalusel ka hiiri, kalu ja teisi kahepaikseid, linde ja roomajaid. Kullesed söövad peamiselt vetikaid ja kõrgemaid taimi.

Vaenlased. Kullestele on ohtlikud kiilivastsed ja muud loomtoidulised veeputukad. Täiskasvanute vastu tunnevad huvi mõned linnud ja ka kärplased.

Huvitavaid tähelepanekuid. Tegu Euroopa suurima pärismaise päriskonnalisega.

Kasutatud allikad.
http://www.eol.org/taxa/16991994
http://en.wikipedia.org/
http://amphibiaweb.org/
http://et.wikipedia.org/wiki/III_katego … gid_Eestis
L. C. Adrados, R. Rannap, L. Briggs „Eesti kahepaiksete välimääraja”
E. N. Arnold „Euroopa kahepaiksed ja roomajad”
Oma teadmised