Raipekotkas

Kaitse Eestis. Eui kuulu kaitsealuste liikide hulka

Millal võib Eestis kohata... Eestis on raipekotkas väga harv eksikülaline.

Välimus. Täiskasvanud raipekotkas on peamiselt valge, tiivad otstest mustad. Linnu vanemaks saades muutud ka sulestik tumedamaks, osalt on see tingitud linnu väga räpasest toidulauast ja osalt pinnases sisalduvast pigmenti sisaldavast ainest raudoksiid. Noorlinnud on tumepruunid ja vanalinnu sulestiku omandab raipekotkas 5 aasta jooksul järk-järgult. Näonahal sulestik puudub ja nahk on kollast värvi, peale pesitsemist muutub nöonahk tumedamaks.

Segamini võib ajada. Kaugemalt vaadates võib vanalind meenutada valge-toonekuge. Lennul meenutab habekotkast, kuid raipekotka saba on lühem ja teravam, tiivad tömbimad ning jäigemad.

Levik ja rändamine. Raipekotkast võib kohata Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas ning Lääne- ja Lõuna-Aasias. Raipekotkad ei ole rändlinnud. Pesitsemise ja elukoha vahemaad võivad olla küll tunduvalt pikemad, kui enamustel kotkastel.

Kus võib kohata. Pesitseb kõrgetel kaljunukkidel. Eelistab jahiks avamaid erineva maastikuga. Tänapäeval leiab teda ka inimasustuste lähedalt.

Eluiga. Vanim teadaolev raipekotkas on elanud 37 aastaseks. Eluiga on raske määrata neil, kuna nad ei ole paikse eluviisiga vaid rändavad ringi.

Eluviis. Raipekotkas eelistab elamiseks laia ja avarat maad. Pesitseda võib puudel või mahajäetud majades vajadusel, kuid peamiselt pesitseb kaljunukkidel. Tähtis on kohavalikul kõrgus, kuna maast lendutõusmiseks peab lind palju rohkem vaeva nägema tänu oma suurtlee tiibadele.
Raipekotkas ei ole oma pesitsuspaigale truu, ta võib järgmiseks aastaks valida uue koha, kui eelmine aasta. See siiski ei ole reegel, osad linnud pesitsevad samas kohas aastast aastasse.

Pereelu. Suguküpseks saavad raipekotkad 5-dal eluaastal. Elukaaslast otsitakse korra ja kogu eluks, kellega siis sigitakse edaspidi korra aastas. Pesa ehitatakse samuti koos. Olenevalt nende elukohast võib paljunemise aeg erineda, kuid munemise periood jääb tavaliselt märtsi ja mai kuu kanti. Raipekotkal on tavaliselt kaks muna, munad on valged ja pruunide täppidega ja üks muna kaalub ligi 100 grammi. Haudeaeg jääb 39-45 päeva pikkuseks, algab esimese muna munemise järel. Esimestel päevadel on pesal ainult emalind, kuid hiljem vahetatakse haudumise ja söögiotsimise rolle. Üks poeg on tavaliselt palju paremini arenneud kui teine, kuna munade munemise vaheline periood on suhteliselt pikk. Poegadele süüa toovad mõlemad vanalinnud, saak tuuakse kas siis noka vahel või hiljem välja oksendades. Pojad lennuvõimestuvad 71-85 päevaselt ja ca kuu peale seda suudavad endale ise toitu hankida. Vanalinnud võivad poegi toita ka peale seda.

[/b]Toidulaud.[/b] Raipekotkas on karnivoor ehk loomtoiduline. Peamiseks toiduks on küll raiped ja korjused, kuid söövad ka linnumune, putukaid, väiksemaid loomi, närlisi, sisalikke. Pesades asuvad munad on kõige suuremas ohus just raipekotkaste poolt, kuna nad oskavad kiviga mune katki teha.

Vaenlased. Looduses ei ole raipekotkale vaenlast. Kõige suuremaks vaenlaseks on inimene, nii kaudselt, kui ka otseselt. Kuna ta toitub korjustest, siis põhjustab tihti tina kuulist saadud mürgitus raipekotkaste surma.

Arvukus. Eestis on kohatud raipekotkast 3 korda. Täpset raipekotkaste arvukust ei osata öelda, kuna neid on äärmiselt raske loendada. Arvatakse jäävat 10 tuhande ja 100 tuhande vahele, kuid kindlalt on nende arv maailmas hääbuv.

Iseärasused. Raipekotkas peab jahti ainult visuaalsetele objektidele. Lõhnatundmist ei kasutata toidu otsinguks, kuigi korjuste juures võiks seda ju eeldada. Tavaliselt otsitakse korjuseid lagedatelt maadelt, et toit oleks näha ka kõrgemalt. Korjust märgates jäädakse madalamale taevasse tiirlema või lennatakse lähedalasuvale puule ootama ka teisi raipekotkaid ja alles siis jätkatakse söömist.

Raipekotkast kutsutakse Egiptuses vaarao-kanaks. 

Kasutatud allikad.
Lars Jonsson „Euroopa linnud”, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000
T.Randla „Eesti röövlinnud“, Valgus 1976
www.Wikipedia.org
animaldiversity.ummz.umich.edu/
www.eoy.ee