Kaelus-turteltuvi

FOTO: Remo Savisaar

Kaitse Eestis. Eestis looduskaitse alla ei kuulu, ka mujal Euroopas mitte.

Millal võib Eestis kohata. Jõuavad Eestisse mai alguses ja lahkuvad septembris. Mitmed paarid talvituvad aga Eestis.

Välimus. Kaelustuvid on märgatavalt väiksemad ja saledamad kui tuvid üldiselt, umbes hakisuurused. Selle tuvi sulestik on üldiselt üleni liivakarva, selg on tumedam, kaneelikarva pruunika tooniga ja tiivad on sinakas-halli laigulised, tumedate hoosulgedega. Saba on pikem ja kitsam kui teistel tuvidel, valge ääristusega. Saba alumised kattesuled on helehallid.  Täiskasvanud lindudel paikneb kaela tagaosal elegantne must vööt nagu poolkrae, millest tuleneb ka kaelus-turteltuvi nimetus, noorlindudel see puudub. Lühikesed jalad on punased ja nokk must. Silma iiris on punakaspruun, kuid eemalt paistab silm must, kuna pupill on üsna suur ning selle ümbert paistab ainult kitsas punakaspruun silma toon.

Segamini võib ajada. Turteltuvidest on kerge eristada häälitsuste, samuti ühevärvilise selja ja täiskasvanutel kaela tagaosal paikneva musta vöödi poolest.

Levik ja rändamine. Algselt pärineb soojema kliimaga aladelt, Lõuna aasiast. 20ndal sajandil laienes levik ülejäänud Euroopale. Eestis tehti esmapesitsus kindlaks 1957. aastal. Praegu laialt levinud ja väga rohkearvuline suuremas osas Euroopast (mis on alla poole tema kogu levialast), vähem esineb Põhja-Skandinaavias, Hispaanias ja Portugalis. Levinud ka Aasias ja Aafrikas. Soojematel aladel paigalind, meil on rändlind, kuid mitte kõik neist ei lenda talveks soojematele aladele.

Kus võib kohata. Pesitseb ja talvitub parkides, aedades, võsastikes ja põllumaal, kus iganes on puid, millele pesa teha. Üldiselt pesitsevadki meelsaimini linnaparkides ja hoiduvad looduslikest elukohtadest.

Eluiga. Tavaline eluiga on 3 aastat, maksimaalne teadaolev 30 aastat.

Eluviis. Nad ei ole kuigi kartlikud mistõttu võib neid sageli kohata hoidmas inimasustuse lähedusse. Isaslinnud sooritavad demonstratiivseid lende, tõustes õhku, plaksutades tiibu ja liueldes seejärel taas maapinnale, sirutades oma tiivad ja saba laiali. Kaelus-turteltuvil on iseloomulik häälitsus. Paaritumishäälitsust, mis enamasti kostab mõne kõrge puu või antenni otsast, võib kirjeldada gu-guuu-guu, rõhk keskmisel guu’l. Harva teeb ta ka naerukajaka sarnaselt krää.

Pereelu. Tavaliselt punuvad monogaamsed kaelus-turteltuvid okstest pesa puudele, kuid mõnikord on pesa leitud ka ehitistelt. Muneb kaks valget muna, haudumine kestab mõlema vanema poolt teostatuna 14-18 päeva, pojad õpivad lendama 18-20 päeva pärast. Üks paar pesitseb suve jooksul 2-3 korda.

Toidulaud. Peamiselt toitub teraviljast, aga ka taimede seemnetest, viljadest, aeg-ajalt ka laskub lennult püüdes selgrootuid. Peamiselt nokit toitu maast, kuid võtab marju ka otse põõsalt.

Vaenlased. Kaelus-turteltuvid on nii suuruse kui muud välimuse poolest üsna silmatorkavad, mistõttu satuvad nad sageli ka näiteks kasside ja kullide rüüstamiste ja rünnakute ohvriks.

Arvukus. Euroopas väga rohkearvuline, pesitseb üle 4 700 000 paari, levinud ka Aasias, Aafrikas ja Ameerikas. Eestis 400-800 paari, ületalve jääb kohale 200-800 lindu.

Iseärasused. Kaelus-turteltuvidel on väga „tolmune“ sulestik. Kui nad peaksid lendama vastu akent, võib see tolm jätta aknaklaasile fantastiliselt detailse mustri, mis kujutab sulgede detaile, nokka ja isegi silmalauge! Kõige paremini paistab muster välja tumedal taustal ning seda on võimalik hästi ka pildistada. Kui akent ära ei puhastata, võib see muster püsida klaasil kuid, kuna tolm on õline ja üsna kleepuv.

Kasutatud allikad.
Lundevall, C.-Fr., & Bergström, M. (2005). Põhjamaa linnud. Tallinn: Varrak.
http://www.birdguides.com/
http://www.bto.org/
http://blx1.bto.org/birdfacts/
http://www.bbc.co.uk/nature/wildfacts/
http://identify.whatbird.com/
http://www.birdlife.org/