Turteltuvi

FOTO: Valeri Štšerbatõh

Kaitse Eestis. Ei ole kaitsealune liik. Nõukogude ajal oli kaitse all.

Millal võib Eestis kohata... Aprilli lõpust septembrini.

Välimus. (vaata pilte) Turteltuvi selg ja tiivad on punakaspruunid mustade laikudega. Selja ja tiibade muster meenutab kilpkonna kilpi. Kaela külgedel musta-valgekirjud laigud. Saba tipp ja serv kontrastselt valge, samuti on valge kõhualune. Vanalindude kurk ja rind on veinpunased. Lennul torkavad silma tumehallid tiivaalused. Emas- ja isaslindudel pole praktiliselt välimuse järgi võimalik vahet teha. Noorlindude sulestiku värvid pole nii erksad kui vanalindudel ja neil puuduvad kaelalaigud.

Segamini võib ajada... Kaugemalt võib segamini ajada teiste tuviliikidega, kuid ligemalt vaadates on selgeks eristamistunnuseks seljapealne muster. Sama suur lind kui kaelus-turteltuvi, kelle tiivad on altpoolt heledad.

Levik ja rändamine. Levinud kogu Euroopas, põhjas kuni Lõuna-Soomeni ning lõunas vahemeremaade ja Põhja-Aafrikani. Aasias levinud idasuunas kuni Kirgiisia ja Afganistanini. Turteltuvi on ainus Euroopas pesitsevad tuvi, kes on rändlind. Ränne toimub päevasel ajal ja suuremates parvedes. Talvituvad Aafrika savannivööndis. Eestisse asunud elama alles 19. sajandi teises pooles.

Kus võib kohata... Hõredates metsaservades ja põllumajandusmaastikke liigendavates metsatukkades.

Eluiga. Teadaolevalt kuni 13 aastat.

Eluviis. Turteltuvi on meie ainuke tuviliik, kes väldib pesitsemisel tiheda inimasustusega alasid. Eelistab hõredaid metsaservasid ja põldudevahelisi hekke ning metsatukki, eriti nende soojemaid ja lõunapoolsemaid külgi. Turteltuvil on iseloomulik järjest hüütav häälitsus turrr-turrr. Häälitsedes istub ta oksal, painutab noogutades pead ja ajab kaelasuled puhevile. Häälitsuse eesmärgiks on emaslindude peibutamine ja häälitsemine on intensiivsem varahommikuti, keskpäeval ja pärastlõunati. Turteltuvi on  pesitsusperioodil erinevalt teistest meil pesitsevatest tuvidest väga rangelt territoriaalne ja on valmis pesitsusterritooriumi kaitseks ka agressiivselt võitlema. Enamasti suudab ta territooriumi hoida  ainult demonstratsioonlennuga, kus tõuseb teravnurga all kuni 20 meetri kõrgusele ja alla keereldes näitab saba valget äärist. Toitu otsib peamiselt maapinnal. Ennem rändele asumist kogunevad turteltuvid parvedesse ja siis otsitakse toitu juba koos.

Pereelu. Pesa ehitab turteltuvi madalasse põõsasse või hekki umbes 2-3 meetri kõrgusele. Pesa koosneb ainult hõredast oksakihist. Kui turteltuvil on pesitsemine oma ebakindlas pesas ebaõnnestunud, siis võib ta neist kogemustest lähtudes rajada oma pesa kindlamale alusele, näiteks teise linnu mahajäetud pesale. Tuvidele iseloomulikult on kurnas 2 muna, hauvad mõlemad vanalinnud 15-16 päeva. Poegi toidetakse 18-19 päeva kuni lennuvõime saavutamiseni. Turteltuvil on suve jooksul kaks, harvemini kolm kurna. Erinevalt teistest tuviliikidest ei saa turteltuvi kohe peale eelmise pesakonnaga tegelemise lõpetamist alustada uue kurna munemist. Bioloogilisest eripärast lähtudes on tal kahe kurna vahel alati puhkepaus.

Toidulaud. Peamine on taimne toit, mis koosneb seemnetest, marjadest ja pehmetest taimeosadest. Vähemal määral, erinevalt teistest tuvidest, sööb ka putukaid.

Vaenlased. Inimasustuse lähedal ohustavad turteltuvi hulkuvad kassid. Vaenlasteks on maapealsed kiskjad nagu rebased ja suuremad kullilised. Pesi rüüstavad varesed ja oravad. Rändel on jahiobjektiks vahemereäärsetes maades ja saartel.

Arvukus. Eestis 3-7 tuhat paari. Euroopas 2.5-4.7 miljonit paari.

Iseärasused. Kõik tuvid töötlevad oma poegade tarbeks pugus toitu ja väljutavad selle söötmiseks vedela kördina. Tuvid suudavad vett imeda ilma, et peaks vahepeal pead tõstma. See võimaldab neil juua ka kõige väiksemast lombist või janu kustutada kastest.

Kasutatud allikad.
www.Wikipedia.org
http://www.euring.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://www.birdchannel.com/bird-breeder … d-pigeons/
http://my.ort.org.il/holon/birds/aj4.html
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
O. Renno (koostaja) ‘Eesti linnuatlas’ Valgus 1993