Punaselg-õgija

FOTO: Valeri Štšerbatõh

Kaitse Eestis. III kategooria (III kategooria kaitse all on liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka).

Millal võib Eestis kohata... Punaselg-õgijaid näeb Eestis suviti, sest nad tulevad siia pesitsema. Talveks nad lahkuvad, sest nende toidulaua moodustavaid putukaid pole võimalik jahedate ja külmade ilmadega püüda.

Välimus. (vaata pilte) Punaselg-õgija püsib aastaringselt samas sulestikus. See tähendab, et tema puhke- ja hundsulestik on samasugused. Nagu paljudel värvulistel, erinevad isas- ja emaslind üksteisest. Isaslind on emasest palju värvikirevam ja silmatorkavam.

Segamini võib ajada... Punaselg-õgijaid pole väga kellegagi segamini ajada. Meil pesitsev hallõgija on juba palju suurem, ning teised sama värvigammaga värvulised käituvad hoopis teistmoodi, ega istu väljapaistvatel kohtadel.

Levik ja rändamine. Punaselg-õgijad on levinud üle terve Eesti ja on igal pool tavalised, seda ka saartel. Linnud saabuvad Eestisse oma pesitsusterritooriumitele mai alguses või mai keskel. Sügisene tagasiränne algab augustis ja võib kesta kuni oktoobrini.

Kus võib kohata... Punaselg-õgijad eelistavad avamaastikke, kus jahti pidada ning tihnikuid, kuhu pesa rajada. Eestis on selliseid alasid rohkelt ja niimoodi näebki punaselgasid põhiliselt kultuurmaastikel ja heinamaadel, puisniitudel, parkides, kalmistutel, põldudevahelistest põõsastikes või metsasutunud meresaartel.

Eluiga. Vabas looduses keskmiselt kuni 7 aastat, maksimaalselt kuni 13.

Eluviis. Punaselg-õgijad on oma toimetustes küllaltki nähtavad, sest nende toitumis- ja jahiharjumused näevad ette passimist. Passimiseks sobib aga avamaastikul hästi mõni ükskik puu, või põõsas, mille tipus õgijad siis ootavad. Niimoodi jäävad nad aga ka kergesti silma.

Pereelu. Punaselg-õgijad ehitavad oma okstest, rohukõrtest ja samlbast koosnevad pesad risuhunnikutesse või tihedamatesse põõsastesse. Emaslind muneb pessa juunis 5-6 muna, mida ta üksi 14-16 päeva haub. Pojad lennuvõimestuvad 14-15 päeva pärast koorumist. Punaselg-õgijal on 1-2 kurna aastas.

Toidulaud. Õgijale omaselt on punaselgade toidulaud väga mitmekesine, kuhu leiavad tee suuremad putukad ja liblikad, kuid ka sisalikud, konnad, väiksemad närilised ja linnud. Punaselg-õgijad koguvad ka tagavarsid, mille paigutavad põõsaste või puuokste külge. Niimoodi võib vahel puu otsast leida "orki" aetud poolenisti ärasöödud sisaliku.

Vaenlased. Punajalg-õgijad on osavad lendajad, mistõttu vaenlasi neil eriti ei ole. Munad ja pesapojad on alati ohustatud mitmesuguste kiskjate poolt.

Arvukus. Eestis on punaselg-õgijaid 20000-30000 haudepaari.

Iseärasused. Rahvasuus on leidnud punaselg-õgijad päris vahvaid nimesid nagu näiteks: rukkiharakas ja rukkivarblane.

Kasutatud allikad.
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005.
BTO Birdfacts
Wikipedia
Euring Databank Longevity pages
L.Jonsson "Euroopa linnud", Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004.