Nattereri lendlane

Kaitse Eestis. Nattereri lendlane kuulub käsitiivaliste II kategooria kaitsealuste liikide hulka (II kategooria kaitse all on liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või alaneb ning levik Eestis väheneb elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel ning liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu).

Elupaik. Nattereri lendlane eelistab suvel sageli peituda puuõõnsustesse ja ehitiste või katuste alla. Kasutab õõnsusi väikese läbimõõduga puudes, seejuures vahetab ta iga 1-4 päeva tagant varjepaika. Metsa tähtsus toitumispaigana võib sesoonselt erineda. Toitumisaeg pikeneb hilissuvel ja sügisel ning mets annab sellele nahkhiireliigile osaliselt vajaliku energiavaru. Nattereri lendlane püüab saaki metsa kõigis kõrguskihtides võra ja maapinna vahel, samuti ka taimede pinnalt. Kuna nattereri lendlane toitub enamasti puude läheduses, siis on teda öösel  märgata raske. Talvituspaikadeks on maa-alused koopad ja suured keldrid.

Segamini võib ajada. Kuna nahkhiirlasi näeb peamiselt hämarikus või pimedas ning nad lendvad kiiresti ja kaootiliselt, siis on neid praktliliselt võimatu üksteisest eristada. Määrama saab hakata, kui leitakse puhkeseisundis nahkhiir, kes püsib paigal või magab talveund.

Levik ja arvukus Eestis. Nattereri lendlane on Eestis haruldane. Arvukus on väike, kuid teda kohatakse kõige sagedamini Kesk-Eestis. Nattereri lendlase leiukohad Eestis on tugevasti seotud vanade mõisaparkidega.

Eluiga. Maksimaalne eluiga kuni 20 aastat.

Pereelu. Suguküpseks saavad lendlased esimesel või teisel eluaastal. Nattereri lendlased annavad järglasi ainult üks kord aastas, mil suguküps emane sünnitab ühe poja, harva kaks. Nattereri lendlaste paaritumine on võimalik sügisest kuni kevadeni, seega kogu talveperioodi vältel. Mai lõpus või juuni algul kogunevad emased ühte varjepaika, moodustades poegimiskoloonia. Enamik järglasi sünnib juuni teisel poolel ja juuli algul. Juuli teisel poolel või augustis poegimiskolooniad lagunevad.

Toidulaud. Kõik meie looduslikud nahkhiireliigid, kaasa arvatud nattereri lendlased, toituvad eranditult lülijalgsetest nagu putukad, ämblikud, koibikud jt. Öö jooksul püüavad nad seda toitu kuni kolmandiku oma kehakaalust.

Vaenlased. Vaenlaseks võib pidada inimtegevust, mille tagajärjel võivad kaduda nattereri lendlase looduslikud talvituskohad maa-alustes ruumides. Ka haigused kimbutavad lendlasi, samuti talvekülmad.

Huvitavaid tähelepanekuid. Nattereri lendlasi on leitud ka sillakonstruktsioonides, kaljupragudes ja isegi maapinnalt kivi varjust (Ryberg, 1947; Natuschke, 1960; Kypckob, 1981).

Kasutatud allikad.
Bats in Forest- information and recommendations for Forest „Landschaft als Lebensraum“, vol. 4; July 2001.
Matti Masing, "Lendlased", kirjastus „Valgus“, 1984.
Natterer's bat
Wikipedia