Kägu

FOTO: Sven Zacek

Kaitse Eestis. Eestis kägu looduskaitse all ei ole.

Millal võib Eestis kohata... Eestisse saabub kägu enamasti aprilli lõpus, lahkub ta augusti lõpus või septembri alguses.

Välimus. Kägu on keskmist kasvu, hallikas-sinine, altpoolt hele põikitriibulise sulestikuga lind. Saba on pikk, valgelaiguline ja ümmarguse otsaga. Emaslindude hulgas leidub ka ruskeid isendeid. Mõned käod on ka üleni musta-pruunivöödilised. Noorlinnud on väga tumedad ja neil on kuklas selge valge laik, mida vanalinnul pole.

Segamini võib ajada... Lendav kägu meenutab on teravate tiibade ja põikitriibulise alakeha poolest pistrikku või raudkulli. Kuid tema kitsas sirge nokk ei ole röövlindudele sarnane ja ta ise on kõhukam, just nagu tuvi. Käo lend on ka sirgjooneline, mitte käänlev-kaarlev nagu raudkullil.

Levik ja rändamine. Kägu esineb kogu Euroopas ja Aasias. Meie käod lendavad septembrist Ida-Afrikasse, noored varem, vanad hiljem. Käod rändavad üksikult, juhindudes eksimatult üksnes kaassündinud sisemisest kellast, kaardist ja kompassist.

Kus võib kohata... Kägu kohtab igat tüüpi metsades, saludes,luhtades, roostikes ja soodes-rabades, noorlinde võib kohata ka parkides ja aedades.

Eluiga. Pikim teadaolev eluiga on pea 18 aastat.

Eluviis. Käod on nö. pesaparasiidid, kes kunagi ei raja omaenda pesa, vaid sokutavad oma munad teiste lindude hoole alla, tavaliselt pesaomaniku poegade kaotuse hinnaga.
Käod on territorriaalsed linnud, territooriumi märgivad oma lauluga.

Pereelu. Erilist pereelu käol ei ole. Emaslinnuga kohtub isaslind vaid korraks, rohkem koostegutsemist ei vajata. Üks emaslind võib, aga ühte heita mitme isaslinnuga; muneda võib ta kuni kümmekond muna. Emaslind otsib instinktiivselt välja sama linnuliigi pesad, kes tedagi on üles kasvatanud: linavästrik, hall-kärbsenäpp, kõrkja-roolind, võsaraat, sookiur, punarind on meil kõige sagedamini kägude võõrasvanemaiks. Põhjus selleks on, et munakoore värvi info 'saab' poeg emalt ja tema munad tulevad sama värvi. Ta lükkab ühe muna pesast välja ja muneb enda oma asemele. Käo muna on küll veidike suurem, kuid enamasti on see nii värvuselt kui ka mustrilt sulasliigiga üsna sarnane. Pärast koorumist tõukab käopoeg peremeeslinnu munad või pojad pesast välja ja kasuvanemad kasvatavad üles ainult tema. Paari nädala vanune käopoeg on juba nii suur, et nii mõnigi väiksemat kasvu kasuvanem mahub talle rinnust saadik suhu. Käopoja pesaelu kestab paar kolm nädalat, peale seda saab ta lennuvõimeliseks, aga toitu mangub ta valju häälega veel poolteist kuud pärast pesast lahkumist.
Juhul, kui tema enda pesitsusfaas on sulaslindudega nihkes, sööb emaslind nende munad ära, et nad uue kurna muneksid ja tema enda muna sinna juurde saaks muneda.
Noor kägu saab suguvõimeliseks 2 aastaselt. Käol on 1-25 kurna aastas.

Toidulaud. Mardikad, ämblikud ja teised selgrootud, sööb karvaseid liblikaröövikuid, keda teised linnud ei armasta. Käopojad söövad kõiki putukaid, mida “kasuvanemad neile suhu topivad”.

Vaenlased. Pole teada.

Arvukus. Eestis jääb koguarvukus 20 000 ja 30 000 paari vahele, Euroopas on 4,2-8,6 miljonit paari.

Iseärasused. Kägu on pesaparasiit, kes kunagi ei raja omaenda pesa, vaid sokutavad oma kurna teiste lindude hoole alla. (vt Pereelu alt).

Kasutatud kirjandus.
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
R. Kuresoo, H. Relve, I. Rohumets „Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht“, Varrak 2001
D. Couzens „Linnud“, Varrak 2007
N. Hammond „Õpime linde tundma“, Varrak 2007
http://blx1.bto.org/birdfacts/
www.wikipedia.org