Leevike
Koostanud: Arno Peksar
FOTO: Valeri terbatõh
Kaitse Eestis. Ei ole kaitsealune liik.
Millal võib Eestis kohata... Enamik leevikestest on paiksed. Osa leevikesi lahkub oktoobris-novembris lähipiirkondadesse talvitama, tagasi saabuvad märtsis-aprillis.
Välimus. (vaata pilte) Leevike on varblasest suurem, musta lagipea ja kurgualusega jässakas lind. Mõlemal sugupoolel on mustad tiivad laia valge vöödiga ja valge päranipuala, selg hallikirju. Isaslinnul põsed, kurgualune ja rind punased, emaslinnul sama ala helepruun. Noorlindude pea ei ole must.
Segamini võib ajada... Intensiivset punast sulestiku tooni omavate männileevikese, karmiinleevikese ja käbilindudega, kuid neil mitte ühelgi ei ole musta lagipead. Raskem on kaugemalt eelpooltoodud liikidest eristada leevikese noorlinde.
Levik ja rändamine. Leevike on levinud kogu Euraasias metsa- ja mägimetsavööndis. Leviku põhjapiiriks on praktiliselt polaarjoon, lõunapiir mööda Püreneede, Alpide, Karpaatide jne lõunanõlvu. Eestis tavaline hajusalt levinud liik. Lõunapoolsed leevikesed on paigalinnud, põhjapoolsematest piirkondadest osa linde suundub talveks natuke lõuna poole. Osad meie leevikesed lähevad talvituma Taani ja Lätti. Asemele tulevad liigikaaslased põhja ja kirde suunast.
Kus võib kohata... Leevikest võib talvisel perioodil kohata rohkem parkides ja elamute ümbruses, pesitsusperioodil kolib kuusikutesse.
Eluiga. Teadaolevalt on pikim eluiga 13 aastat, keskmine 2 aastat.
Eluviis. Elupaigaks on kuuse segametsad, kuusikud, puisniidud, suured pargid ja kalmistud. Erinevalt teistest vintlastest on tunduvalt vähem seltsinguline. Kogunevad kokku kõige rohkem poole tosina kaupa, vahel harva kuni mõnekümnekesi. Paariseos on sellevastu tunduvalt tugevam ja kokku jäädakse isegi talveks. Talveperioodil liigub toiduotsingul laiemalt ringi. Kui poleks isalindude efektset värvust, siis oleks vähemärgatav lind. Tegutsevad vaikselt ja häälgi pole neil tugev. Samas on leevikeste isaslindude käitumine talvises lindude söögimajas vägagi domineeriv. Seal antakse söömiseks vaba voli ainult emasleevikestele, ülejäänud söögitahtjate eemaletõrjumist teostatakse väga sihikindlalt. Kui tõrjetööd on väga palju, siis võib isaslind suure töörügamisega ise ajapuudusest söömata jääda.
Pereelu. Leevike ehitab raagudest ja kõrtest pesa madala kuuse otsa enamasti 0,5-4 meetri kõrgusele. Harvemini kadaka või tiheda lehtpõõsa sisse. Paaritumine toimub ainult emaslinnu initsiatiivil. Isaslinnule märguandmiseks võtab emaslind noka vahele mõned kõrrekesed ja hakkab tegema väljasirutatud eeskehaga kergelt pöörlevaid liigutusi. Kurnas on 4-7 muna ja ainult emaslind haudub. Haudumiseks kuluva 14-16 päeva jooksul toidab teda isaslind. Pojad viibivad pesas 15-16 päeva ning neid toidavad mõlemad vanalinnud.
Enamik leevikese paare püsib siiski koos vaid pesitsusajal. Püsipaaride puhul munetakse reeglina veel teine kurn ja soodsates oludes harva ka kolmas. Püsipaaride puhul ei ole seksuaalkäitumine omane mitte ainult pesitsusperioodil, vaid aasta läbi. Linnud võivad aegajalt üksteisele läheneda ja kokku saades pöörduda siis kõrvale, käänates sabad ühele poole. Vahetevahel puudutavad paarilised teineteist nokaga ja isalind pakub emaslinnule mingit raokest.
Toidulaud. Põhitoiduks on okas- ja lehtpuude seemned, lehtpuude võrsed, pungad, noored lehed ja õied. Erinev toit on iseloomulik kindlale aastaajale. Sügisel on leevikese toiduks taimede seemned ja kuivanud taimeosad ning marjad. Talvel puude, eriti saare ja kase, seemned. Kevadel on peamenüüs õiepungad ja leevikesed võivad siis puuviljaaedadele tõsist kahju tekitada. Putukate ja röövikutega toidetakse vaid poegi.
Vaenlased. Looduslikeks vaenlasteks on röövlinnud. Puuviljaaedade kaitseks on varasematel aegadel kohati massiliselt hävitatud.
Arvukus. Eestis pesitseb tavaliselt 70-110 tuhat paari, kuid arvukus võib kõikuda eri aastatel suurtes piirides. Talvel 150-200 tuhat lindu. Euroopa arvukus 2,8-6 miljonit paari.
Iseärasused. Leevikest on peetud kauni laulu pärast puurilinnuna. Tema laul on tasane ja flöötiv.
Kevadel tekivad mõlemale sugupoolele nokalahu külgedele paunad, mida kasutatakse poegadele toidu toomiseks. Selle kuupsentimeetrise lisaruumiga peavad nad tegema pesa juurde vähem lende.
Kasutatud allikad.
www.Wikipedia.org
http://www.euring.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://www.birdsofbritain.co.uk/bird-gu … lfinch.asp
http://animaldiversity.ummz.umich.edu/s … rhula.html
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens Linnud Varrak 2007
O. Renno (koostaja) Eesti linnuatlas Valgus 1993
Kommenteerimiseks logi sisse!
|
Leevike Pyrrhula pyrrhula
Kehapikkus. Keskmine suurus ca 16 cm.
Kaal. 21 grammi.
Tiibade siruulatus. 26 cm.
|