Hänilane

FOTO: Sven Zacek

Kaitse Eestis. III kategooria (III kategooria kaitse all on liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka).

Millal võib Eestis kohata... Eestis võib kohata hänilase kolme alamliiki: lambahänilane, põhjahänilane ja mustpea-hänilane. Lambahänilane saabub Eestisse aprilli lõpul mai alguses ning lahkub septembris. Isaslinnud saabuvad emaslindudest paar nädalat varem. Põhjahänilane tavalise läbirändajana aprilli lõpust mai lõpuni, tagasiränne juulist, pesitsusperioodil harv. Lõunapoolne mustpea-hänilane on meil harv külaline.

Välimus. (vaata pilte) Hänilase rind ja kõht on säravalt kollased, selg kollakas- või pruunikashall. Emaslindudel kõht kahvatum, poegadel helepruun. Noorlindudel rinnal tume vari ja nokaalune valge. Hoosuled tumepruunid, küünra-hoosulgedel laiad valkjad äärised. Lühima sabaga västriklane, mustal sabal külgedel valged triibud. Alamliikidel saab vahet teha suures osas ainult pea järgi.
Lambahänilasel on pea sinakashall, üle silma valge kulmutriip. Põhjahänilase pealagi kiltkivihall, põsk  mustjas ja puudub hele kulmutriip. Mustpea-hänilase pealagi on hänilase alamliikidest kõige tumedam.

Segamini võib ajada... Kuldhänilase ja jõgivästrikuga. Isane kuldhänilane on oma kollase pea ja musta kuklatriibu järgi hästi eristatav. Tõmmuma näoga emase kuldhänilase pea on hänilasest kollasem ning põskede ja kukla tumedamate piirkondade vahelt jookseb läbi noka juurest algav kollane triip. Jõgivästrikku on kõige kergem eristada hänilasest sellega, et isalindudel on kurgualune must, emas- ja noorlindudel valkjas. Segamini võib ajada ka hänilase noorlinnu linavästriku noorlinnuga, kuid viimasel on must rinnavööt.

Levik ja rändamine. Hänilane on levinud kõigi oma alamliikidena kogu Euraasia tundra-, metsa-, stepi- ja kõrbevööndis ning mägismaade avamaastikel. Pesitseb vähemal määral ka Põhja-Aafrikas ning Lääne-Alaskas. Talvituvad Aafrikas ja Aasia lõunaosas. Meil pesitsev hänilane talvitub lõunapool Sahaara kõrbe, mille ületavad ilma vahepeatuseta. Ränne toimub salkadena, ööbimiskohana eelistatakse roostikke.
Hänilase alamliikidest kohatakse Eestis kolme. Neist levinuim on meil lambahänilane (flava), kelle leviala hõlmab Kesk- ja Põhja Euroopat. Ka põhjahänilast (thunberg) on leitud siin väiksearvuliselt pesitsemas. Põhjahänilase põhiline leviala on Skandinaavia. Meist lõunapoolse levialaga mustpea-hänilast (feldegg) kohatakse Eestis harva.

Kus võib kohata... Rohkemaarvuline Lääne-Eesti ranna- ja luhaniitudel, kulustunud väikesaartel. Üldiselt meeldivad talle niiskemad kohad. Tihti võib hänilast märgata mõnel madalal põõsal või tugevamal rohukõrrel istumas või ka karilooma turjal ratsutamas.

Eluiga. Hänilase eluiga on kuni 9, tavaliselt 3 aastat.

Eluviis. Elutseb peamiselt niitudel, karjamaadel, luhtadel, põõsasniitudel, vähem madalsoodel. Tihti saadavad loomakarju, istudes ka veiste ning lammaste turjal. Kariloomade ümber on nende jaoks rikkalikum toidulaud. Kuigi toitu eelistab hänilane otsida hõredama rohuga kaetud kohtadest, teeb ta pesa paika, kus rohi on kõrge ja tihe. Pesakohta kaitseb isaslind väga kiivalt, kuigi toitumisel ei ole rivaalitsemisemist.  Lend on hänilasel madal ja üles-alla lainetav. Lainleval laululennul tundub lind olevat kui nööri otsas.

Pereelu. Paar nädalat enne emaseid saabuvad isaslinnud, kes vaatavad välja elupaiga. Kui mõni konkurent väljavalitud valdust tahab üle lüüa, siis kaitstakse seda vapralt. Kui emaslinnud on kohale saabunud, hakkavad eredas rüüs isased neid põõsaoksal või vaial lauldes võluma. Kui eemalt laulmine ei ole piisavalt mõjukas, siis tullakse maapinnal tiirutades esinema konkreetsele emaslinnule. Sealjuures ajab isane suled puhevile ja tõstes saba ning sirutades pead välja.
Pesa rajab hänilane maapinnale väikesse pinnalohku tiheda rohu sisse või siis mättale paksu rohtkatte varju. Pesa tehakse kuivadest kõrtest, niidutaimede juurtest ja lehtedest. Kurnas on 4-6 hallikasrohelist muna, mida emaslind haub üksi. Isaslind valvab sel ajal hoolega territooriumi. 13-14 päeva pärast kooruvad pojad, keda toidetakse pesas veel sama pika perioodi vältel. Poegi toidavad mõlemad vanema, kuid emaslind näeb rohkem vaeva. Pesast lahkuvad pojad veel lennuvõimetutena ja selletõttu jätkavad vanemad nende toitmist ja õpetamist. Juuni teisel poolel võib hänilastel olla järelkurn.

Toidulaud. Hänilase toidulauale kuuluvad mitmesugused väheliikuvad selgrootud, peamiselt kärbsed, väikesed ämblikud ja mardikad. Neid otsib ta sagedamini rohurindest või siis päris maapinnalt. Küllaltki tugevasti seotud lammaste ja veistega, kelle karju ta pidevalt saadab. Nokib putukaid kas otse looma seljalt või siis kiirete sööstudega õhust. Huvi pakuvad veiste väljaheited, kuna nende ümber koguneb rohkelt putukaid. Loomade juurde tekivad suuremad salgad, kui toituma tuleb ka noorem põlvkond.

Vaenlased. Väiksemad kiskjad ja kullilised.

Arvukus. Eestis 7-15 tuhat paari, arvukust ohustab harjumuspäraste maastike vähenemine. Euroopas 3,9-7 miljonit paari.

Iseärasused. Nagu kõigile västrikele, on talle omane sage saba üles ja alla vibutamine. Vibutab saba siiski teistest vähem ja mitte kogu aeg. Kuigi kuldhänilane on täiesti eri liik, on nad hänilasega omavahel siiski nii sarnased, et suudavad edukalt segapaare moodustada. Sama kehtib ka enamuse hänilaste alamliikide omavahelise sigimise kohta.

Kasutatud allikad.
www.wikipedia.org
http://www.euring.org
http://www.bto.org/birdfacts/
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
O. Renno (koostaja) ‘Eesti linnuatlas’ Valgus 1993