Karmiinleevike

FOTO: Valeri Štšerbatõh

Kaitse Eestis. Karmiinleevike ei ole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Karmiinleevike on hajusalt levinud üle Eesti ja on küllaltki arvukas haudelind. Karmiinleevike on väga hiline saabuja. Meile jõuavad nad mai teisel poolele, juuni alguses. Linnud lahkuvad juba augustis.

Välimus. Karmiinleevike on umbes varblase suurune, ümara peaga ja lühikese ning tüseda nokaga, säravate mustade silmadega laululind. Emaslinnu ja enamiku isaste vanalindude ülapool on tuhm-oliivpruun. Tiibadel on kaks kitsast ja heledat vööti. Seljasulestik sarnaneb mõneti koduvarblase emaslinnu sulestikuga. Pealael peenikesed õrnad triibud. Kontrastne muster tiibadel ja sabal puudub. Täiskasvanud isaslindudel on pea, rind ja päranipuala karmiinpunane, alapool valkjas. Noorlinnud sarnanevad emaslinnuga.

Segamini võib ajada... Sarnased liigid on koduvarblase emas- ja noorlind ning metsvint. Koduvarblase emaslinnuga sarnased võivad olla karmiinleevikese emaslind ja noorlind nii sulestiku värvuse kui ka keha suuruse poolest. Koduvarblasel on kollakas silmatriip.mida karmiinleevikesel pole. Varblase pealagi on ühtlaselt hall, karmiinleevikesel on pealael peenike triibustik. Metsvindi isaslinnul on punane ainult rind, karmiinleevikesel on punane nii pea kui ka päranipuala. Ka intensiivne valge tiivavööt aitab metsvindi emaslindu karmiinleevikese emalinnust eristada.

Levik ja rändamine. Karmiinleevike oli meie aladel kunagi suur haruldus. Alates 19. sajandi teisest poolest hakkas see linnuliik lääne poole liikuma ja jõudis ka meile. Viimasel ajal on täheldatud karmiinleevikeste arvukuse tõusu. Talvitusalad asuvad Indias, Pakistanis ja Kagu-Hiinas. Ränne toimub üle Kesk-Aasia.

Kus võib kohata... Karmiinleevike valib pesitsuskohad väga vastuoluliselt. Euroopa idaosas valib lind pesitsemiseks kuivad alad, pesad asuvad põõsastikes ja puistu servades. Läände rännanud linnud valivad pesitsemiseks eelkõige niisked alad, kus on palju väikseid paju- ja lepapõõsaid. Eestis on karmiinleevikese levik seotud eelkõige lehtpuudega. Lind valib pesitsemiseks lehtmetsa, puis- ja põõsaniidu, jõeoru põõsastiku, suurema pargi või aia. Rohkearvuliselt võib karmiinleevikest kohata ka klindialuses puistus.

Eluiga. Vanim karmiinleevike on leitud Soomest, vanus 8 aastat 11 kuud

Eluviis. Karmiinleevike salku ei moodusta. Lind eelistab tegutseda üksinda, paarikaupa või pesakonniti.Territooriumilaulu alustab karmiinleevike umbes kolmveerand tundi enne koitu, õhtul lõpetab laulu veidi enne päikese loojumist. Lauluperiood algab koos saabumisega ja kestab juuni lõpuni, juuli alguseni. Üldiselt lakkab laul poegade toitmise ajal või nende pesast lahkumise järel. Üksikuid lauljaid on kuulda ka juuli lõpus (tegu on ilmselt vallaliste lindudega).

Pereelu. Isalind jõuab kohale varem ning tema valib pesitsusterritooriumi, kus ta alustab oksal istudes peaaegu lakkamatut laulu. Lauldes turritab karmiinleevike oma peasulgi, vahel ajab turri kogu sulestiku. Sobivates pesitsuskohtades võivad territooriumid väikesed olla ning see tekitab piiride paikapanemisel riidu. Hõreda asustuse korral on territooriumi suuruseks umbes 1 km². Pulmatantsu ajal sirutab isalind kaela ülespoole, viskab pea taha, tõstab saba vertikaalselt üles, kergitab pisut oma värisevaid tiibu ning tiirutab aeglaselt emaslinnu lähedal. Väljasirutatud kaela kõigutatakse aeglaselt ja sujuvalt kahele poole ning kaasale sidistatakse vaikset laulu. Pesa ehitab emalind madalale põõsasse 3 – 4 päevaga. Pesa kõrgus maapinnast keskmiselt 1,2 meetrit. Pesa punutakse rohukõrtest, sisemuses leidub vahel ka jõhve ja karvu. Pesa on paksu põhja ja seintega, kohev ja korratu. Mune on pesas 4 – 6. Munad on sinakad või sinakasrohelised, hõredalt paiknevate mustjaspruunide täppide ja tähnidega. Haudumine kestab 11 – 15 päeva. Haub ainult emalind. Isalind käib teda aeg-ajalt toitmas. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud, isalind pisut sagedamini kui emalind. Toiduks on peamiselt seemned, harva ka väikesed röövikud ja mardikad. Seemned pehmendatakse enne poegadele andmist vanalinnu pugus. Pesalt lahkuvad pojad 13 – 15 elupäeval. Häirimise või ohu korral võivad pojad pesalt lahkuda juba 9. elupäeval. Pärast pesast väljalendu tegutsevad pojad territooriumi piires või selle läheduses. Vanalinnud toidavad poegi veel mõnda aega pärast pesast lahkumist..

Toidulaud. Toiduks tarvitavad seemneid, pungi, võrseid, vähesel määral ka putukaid. Toituvad nii põõsastes kui ka maapinnal.

Vaenlased. Suuremad röövlinnud ja pisikiskjad.

Arvukus. Euroopas 3 000 000 haudepaari, Eestis 50 000 – 100 000 haudepaari

Iseärasused. Pesal häirimise korral käituvad linnud erinevalt. Osad linnud lasevad ennast puutuda, olles küll ähvardavas poosis, sisisedes ja jagades tülitaja käe pihta nokahoope. Osad linnud aga lahkuvad vaikselt pesast ning ei naase enne, kui häirija on lahkunud. Pesade hülgamine on kaunis sage. Eriti kergelt jäetakse pesa maha haudumise lõppfaasis. Seetõttu on ebaõnnestunud haudumiste protsent väga suur.

Kasutatud allikad.
www.eoy.ee
http://www.birdlife.org/
L. Rootsmäe, H. Veroman „Eesti laululinnud“, “Valgus“ 1974
D. Couzens „Euroopa lindude täielik käsiraamat“, Varrak 2005
L. Jonsson „Euroopa linnud“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004
P. Hayman, R. Hume „Linnusõbra taskuraamat“, Varrak 2004
J. Elphick, J. Woodward „Linnud“, DK 2003