Kiivitaja -- sündinud vigurlenduriks

FOTO: Sven Zacek

Kaitse Eestis. Kiivitaja pole Eestis kaitse all.

Millal võib Eestis kohata... Kiivitajad on Eestis ühed varaseimad saabujad, lennates siia juba märtsis. Pärast pesitsemist lahkub suurem osa neist juba pesapaikadelt juuli lõpus ning mereäärsetel aladel liigub neid ringi oktoobri lõpuni.

Välimus. Kaugelt vaadates tundub ta olevat musta-valgekirju, kuid tegelikult on ta seljasulestik sinakasroheline ning sabaalune kaneelpruun. Emalinnul on isaslinnust peas natukene lühem suletutt. Siiski on emaslinnud ja isaslinnud suhteliselt sarnased.
Vastkoorunud või paar päeva vanad tibud on pruuni karva mustade tähnidega, kaelal on heledam triip, samuti ka kurgu all.

Segamini võib ajada...  Segamini ei saa vist seda lindu ajada kellegagi, juba ainuüksi tema häälitsused on meeldejäävad ning ainulaadsed.

Levik ja rändamine. Kiivitaja pesitseb Euraasia parasvöötmes. Valdava osa levilast on kiivitaja rändlind, talvitussalad ulatuvad Põhja-Aafrika, India põhjaosa ja Hiinani. Lääne-Euroopa populatsioon on paikne.

Kus võib kohata... Kiivitajat võibki kohata põhimõtteliselt kõigil lagedamatel aladel nagu näiteks põldudel, rannaniitudel jne.

Eluiga. Keskmine eluiga 5-6 aastat. Pikim teadaolev eluiga on veidi alla 20 aasta.

Eluviis. Kiivitajad valivad kevadel enda pesakoha just sellejärgi, kus natukenegi leidub pruunikat lumest vaba maad, tavaliselt just põldudel natukene muhklikuma koha peal, et emaslind märkaks vaenlast kaugemalt. Kui on tegemist suhteliselt suure põlluga, siis mahutavad paljud kiivitajapered oma pesad ühele ja samale põllule.

Pereelu. Kevadel, juba märtsi lõpus toimuvad pulmamängud. Pulmamängude ajal on kuulda iseäralikku häälitsust, mis sel suhteliselt vaiksel ajal kostub päris kaugele. Samamoodi on kuulda sel ajal päris kaugele tiibade nn ''kloppimist'', mille järgi on kiivitaja oma nime saanud inglise keeles. Munetakse harilikult 3-4 helepruuni muna tumedamate tähnidega väga lihtsa vooderdusega pessa. Mai lõpus, juuni alguses, 25-34 päeva pärast tibud kooruvad ning on juba jalul ja maailma avastamas. Emad ja isad ning samuti naabrid kaitsevad kiivalt oma pesapaiku tugeva häälitsusega isegi lehmade eest, kuigi vahest tehakse mõni erand. Ohu korral pojad tarduvad paigale. Kui tibud pole veel koorunud, jookstakse pesapaigast lihtsalt eemale või lennatakse minema. Pojad saavad lennuvõimelisteks 35-40 päevaselt.

Toidulaud. Toituvad nad enamjaolt kõikidest selgrootutest, mis nende territooriumil toimetavad.

Vaenlased. Vaenlasteks on nii inimesed, rebased, kährikud, kajakad, kullid, varesed ja isegi kured. Vaenlastele tükitakse kallale ja lastakse kuuldele agressiivne heli, mille pärast on vanad eestlased seda lindu kutsunud ka vaenulinnuks.

Arvukus. Eestis pesitseb 15-30 tuhat paari, Euroopas 1,7-2,8 miljonit paari. Euroopas talvitub üle 2,8 miljoni linnu.

Iseärasused. Kiivitajatele meeldib teha õhus tohutul hulgal piruette, kuna ta on loodud vigurlenduriks. Pojad askeldavad pesast suhteliselt eemal, kuid vanemad hoiavad neil ikkagist silma peal.

Kasutatud allikad.
Eesti elusloodus,  Varrak 2005
http://et.wikipedia.org/
http://en.wikipedia.org/
http://blx1.bto.org/birdfacts/
www.birdlife.org
Oma pea ja silmad.