Põldvarblane

FOTO: Remo Savisaar

Kaitse Eestis. Põldvarblane ei ole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Aasta läbi, põldvarblane on Eestis paigalind.

Välimus. Põldvarblane on koduvarblasest pisut väiksem. Isas- ja emaslinnud on välimuselt sarnased. Linnu selg on musta-pruunitriibuline, tiival kaks valkjat vööti, kollakas päranipuala, pealagi šokolaadipruun, pisut nurgelise musta laiguga valged põsed, noka all must kurgulaik, pruuni pealae ja pruunitriibulise seljasulestiku vahel on peenike valge kaelus. Alapool pisut kollakashall, ilma triipudeta.

Segamini võib ajada... Sarnane liik on koduvarblane. Seljamustri järgi on vahet raske teha. Liikide eristamiseks tuleb jälgida linnu pead. Kui koduvarblase pealagi on hall, siis põldvarblase pealagi on pruun. Kodubarblase helehallilt põselt puudub must laik. Valge kaelus kuklas on olemas põldvarblasel, koduvarblasel see puudub.

Levik ja rändamine. Põldvarblane on Eesti mandriosa kultuurmaastikul ja asulates tavaline paigalind. Lääne-Eesti rannikualadel on põldvarblasi harvem näha, läänesaartel väga haruldane. Osa varblasi võtab sügisel ette ulatuslikke asukohavahetusi ja rändeid, jõudes sadade kilomeetrite kaugusele. Põldvarblane on heitliku levikuga, ilmudes äkitsi ja kadudes mõne aasta pärast sellest kohast täielikult. Levik on tihedalt seotud maaviljelusega.

Kus võib kohata... Kultuurmaastikud, taluõued, asulad, pargid, linnakalmistud, umbrohtu kasvanud põllud, võsad, harvem võib kohata hõredates puistutes. Talvel külastavad meelsasti lindude söögimaja.

Eluiga. Vanim põldvarblane on leitud Prantsusmaalt, vanus 13 aaastat 1 kuud.

Eluviis. Käitumiselt sarnaneb põldvarblane koduvarblasega, kuid on inimesega nõrgemini seotud. Ta on pisut ettevaatlikum ja arem. Samas ei põlga põldvarblane ära ka inimasustust. Suurlinnadesse põldvarblane väga ei tiku, eelistatum elukoht on väikesed asulad ja aedlinnad. Põldvarblased elavad salkadena koos. Salgad ja paarilised on püsivad.

Pereelu. Pesitsuseelne aktiivsus suureneb juba veebruaris ja märtsis. Algavad tülid pesade pärast ja isaslinnud hakkavad emaslinde jälitama. Pesa ehitatakse hoonete õõnsustesse, puuõõnsustesse ja pesakastidesse, harvemini hekkidesse, ilupõõsastesse ja kuuskedesse. Mõned pesad on leitud ka valge toonekure pesa külgokste vahelisest tühikust. Pesa ehitamisega tegelevad mõlemad vanemad. Pesa on kogukas ja kohev, lohaka välimusega. Pesa ehitatakse õlekõrtest, takkudest, karvadest, taimejuurtest, sulgedest ja kaltsudest. Kujult ja materjalilt on põldvarblase pesa koduvarblase pesaga sarnane, pesalohk on väiksem ja materjal tihti peenem. Põldvarblasel on esimene pesakurn mai esimesel poolel, teine pesakurn juunis ning harva veel kolmas kurn juuli alguses. Pesas on 5 – 8 valkjat, pruunide ja tumehallide tähnidega muna. Põldvarblase munad on välimuselt sarnased koduvarblase munadega, kuid on pisut väiksemad ja läikivamad. Peaaegu igas kurnas on üks või kaks muna teistest heledamad ja hõredama tähnistusega. Haudumine kestab 11 – 14 päeva. Hauvad mõlemad vanalinnud, emalind pisut intensiivsemalt. Pesast lahkuvad pojad 12-14 elupäeval, osates siis juba pisut lennata. Algul hoiavad pesakonnad kokku, juuli lõpul augusti alguses moodustatakse suuremaid seltsinguid, sageli koos koduvarblastega. Septembri lõpul, oktoobri alguses hakkavad suuremad kolooniad uuesti lagunema ning linnud kogunevad vanadesse seltsidesse tagasi.

Toidulaud. Seemned, putukad, väikesed selgrootud, taime pungad. Külastab lindude söögimajakesi. Põldvarblane toitub maapinnal, saba tihti tõstetud asendis. Poegi toidetakse peamiselt putukatega ja teiste väikeste selgrootutega. Alates neljandast elupäevast hakatakse poegadele ka seemneid tooma.

Vaenlased. Röövlinnud (pistrikud, kullid, kakud), kassid, rästikud ja nastikud.

Arvukus. Maailmas üks arvukamatest linnuliikidest. Euroopas 15.000.000, Eestis 50.000 – 100.000 haudepaari

Iseärasused. Paarid moodustuvad juba hilissügisel. Kevadine laulmine pole seotud paaride moodustamisega, vaid isaslinnud stimuleerivad lauluga emaslinde pesitsema.

Kasutatud allikad.
www.eoy.ee
www.birdcare.com
http://www.euring.org/
http://animaldiversity.ummz.umich.edu/site/index.html
L. Rootsmäe, H. Veroman „Eesti laululinnud“, “Valgus“ 1974
D. Couzens „Euroopa lindude täielik käsiraamat“, Varrak 2005
L. Jonsson „Euroopa linnud“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004
P. Hayman, R. Hume „Linnusõbra taskuraamat“, Varrak 2004
E. Kumari „Eesti lindude välimääraja“, Valgus 1974
J. Elphick, J. Woodward „Linnud“, DK 2003
G.Creutz „Singvögel“, Urania-Verlag 1971