Tikutaja e. taevasikk

FOTO: Harry Vähk

Kaitse Eestis. Ei kuulu looduskaitse alla

Millal võib Eestis kohata... Märtsi lõpust novembrini. Saabub kevadel varsti peale lume sulamist, märtsi lõpul või aprilli alguses. Läbiränne kestab mai keskpaigani. Sügisene läbiränne augustist oktoobrini. Võib veel kohata novembriski.

Välimus. Pika sirge nokaga ja ilmeka peamustriga kurvitsaline. Pealt poolt puunika-musta kirju ja alt heledam. Suhteliselt pikkade jalgadega, rästasuurune lind, kuid pontsakam. Tikutaja tähnilisel seljal on kaks valkjat vööti.

Segamini võib ajada... Väga sarnased liigid on mudanepp ja rohunepp. Rohunepp on tikutajast ponsakam ja veidi suurem ning nokk on lühem. Mudanepp on väiksem ja ka lühema nokaga ning tegutseb rohkem tihedas taimestikus. Mõlemad liigid on tikutajast harvemini kohatavad.

Levik ja rändamine. Tikutaja on levinud Euraasia põhja- ja keskosas tundra- ja poolkõrbevööndite vahel alates Lääne-Prantsusmaast ja Islandist kuni Vaikse ookeanini ning Ida-Aafrikas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Talvitub  osalt Lääne-Euroopas, osalt Aafrikas, Lõuna-Aasias ja Polüneesia saartel.

Kus võib kohata... Levinud kõikjal Eestis. Pesitseb soistes võsastikes, heinamaadel, soodes ja luhaniitudel. Rändel võib kohata erinevates mudastes kohtades (näiteks rannikul).

Eluiga. Keskmine eluiga on 4 aastat, pikim teadaolev eluiga 16 aastat.

Eluviis. Tihedalt seotud veekogude ja märgaladega. Tegutseb maapinnal ja tõuseb lendu alles siis, kui lähenev inimene on jõudnud mõne meetri kaugusele. Kaugelt ohtu märgates tardub tikutaja paigale ja jälgib potensiaalset vaenlast. Kui tikutaja arvab, et oht on möödas, siis jätkab ta rahulikult toidu otsimist. Tikutaja tunneb hästi ära tema hüüde järgi „tik-ut, tik-ut, tik-ut“. Sageli kuuleb teda ka öösel. Toitub nokaga mudast toidupalakesi sondeerides.

Pereelu. Pesa ehitab tarnmättale või kulusse ning maskeerib veel rohu ja lehtedega. Pesas neli rohekas-pruuni tumedama pruuniga kirjatud muna, mis munetakes aprilli lõpus või mail. Haudumine kestab 18-22 päeva. Poegade toitmisest võtab osa ka isaslind. Erinevalt enamikest kahlajatest ei suuda tikutajatibud iseseisvalt toituda. Pojad lennuvõimestuvad kuua ajaga. Teine kurn juunis. Noorlinnud pesitsevad esimest korda 2 aastaselt.

Toidulaud. Tikutaja sööb usse ja putukaid, vähem taimede seemneid ja võrseid.

Vaenlased.* Kullilised ja väikekiskjad.

Arvukus. Eestis pesitseb 25 000-40 000 paari, Euroopas 1-1,9 miljonit paari. Euroopas talvitub üle 310 tuhande linnu.

Iseärasused. Mängulennul tekitab oma tüürsulgedega iseloomuliku möhitavat heli. Selle heliga tähistatakse territooriumi ja peibutatakse emaslinde.

Tikutajal on ka väga eriline nokk. Nokatipp on täis miljoneid peeneid kompimistajureid, mis aitavad kindlaks teha toidu leidumist mudas. Veel saab ta oma nokka avada ainult tipust, nii et toitu saab haarata ja alla neelata ilma, et nokka peaks üldse mudast välja võtma.

Tänu oma peidulisusele oli vanasti tikutaja kättesaadav vaid kõige vilunumatele jahimeestele. Inglise keeles on linnu nimi 'Snipe' ja sealt tekkis sellistele jahimeestele ka nimi 'sniper'. Tänapäeva sõna 'snaiper' on sellest nimetusest tulnud.

Kasutatud allikad.
C-F. Lundevall, M. Bergström „Põhjamaa linnud“, Varrak 2005
D. Couzens „Linnud“, Varrak 2007
L. Jonsson „Euroopa linnud“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004
O. Renno  „Eesti linnuatlas“, Valgus 1993
R. Kuresoo, H. Relve, I. Rohumets „Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht“, Varrak 2001
http://www.birdlife.org
http://blx1.bto.org/birdfacts
www.wikipedia.org