Juttselg-kärnkonn e. kõre

FOTO: Arno Peksar

Kaitse Eestis. I kategooria (I kategooria liigid on liigid, mis on Eestis haruldased, esinevad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena ja/või liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline) Nende pildistamine jms tegevus ilma eriloata on keelatud. 

Millal võib Eestis kohata... Kui ilm aprillis soojaks läheb, siis tulevad kõred talvituskohtadest välja. Isasloomad teevad seda emastest mõni päev varem. Kui soojaperioodile järsku järgneb tugev öökülmade periood, võib kõre uuesti liiva sisse kaevuda. Septembris-oktoobris ilmade jahenedes läheb talveunne. Enamasti ööloom, sellepärast tuntakse rohkem hääle järgi.

Välimus. Kõre varasem nimetus juttselg-kärnkonn kajastab kõige iseloomulikumalt tema välimust.  Kõre selja veidi köbruline nahk on kaetud pruunika, hallika või oliivrohelise toonide seguga. Köprudel on punakad täpid, mis ärritunud konnal erksamaks muutuvad. Selja keskel kulgeb peast tagaosani kitsas erekollane pikitriip, mis mõnede lõunapool elavate kõre populatsioonide isenditel puudub. Keha alapoole nahk on hallikasvalge ning pruunikate või rohekate laikudega.
Kehaehituselt on kõre jässakas ja lühijalgne. Emasloomad on isastest kasvu poolest  suuremad. Ninamik on lühike ja tömp, silmapupillid horisontaalsed, vikerkest kollane või efektselt rohekas. Kevadel kasvab isasloomadele kurgu alla sinakas või lillakas kõlapõis, mille ülesandeks on võimendada konna krooksumist. Häälepõis võib täispuhutult olla koguni konna pea suurune.

Elupaik. Kõre on konnade seas pioneerliik. Talle meeldib võrreldes teiste meie konnaliikidega asustada täiesti ilma taimestikuta või hästi madala taimestikuga alasid. Ideaalse elupaigana eelistab kõre kohta, kus kõik järgnevad tingimused on olemas: kerge liivane tasasem pinnas, otsene päiksepaiste madalale veekogule, üldiselt niiske maastik ning madal ja hõre taimestik. Kõre talub peale mageda vee ka vabalt riim- ning soolast vett. Sobivate kivide, puurontide, lauajuppide või muu taolise olemasolu korral eelistavad kõred päeval nende alla peitu pugeda.
Enamik kõrele sobivaid elupaiku on sellega varasemalt asunud peamiselt liivastel rannikualadel, rannaniitudel ja -karjamaadel. Kuna traditsioonilised randade karjatamisalad on kogu kõre levikupiirkonnas tugevasti vähenenud, siis on ta püüdnud leida endale uusi sobivaid elukohti. Kõred on kõikjal üha rohkem hakanud asustama vanu liiva- ja kruusakarjääre ning kivimurde, ehitusplatse ja aiandeid. Siiski istuvad kõredele ainult rekultiveerimata karjäärid. Nii kui kasutatud karjäärid lähtuvalt inimese maitsest korrastatakse, siis kaovad sealt kohe ka kõred. Need karjäärid, mis ajapikku ise taimestikku täis kasvavad, muutuvad kõre asemel sobivaks hoopis teistele konnaliikidele. Nii et karjäär, kus väikeses mahus väljaspool paljunemisala liiva kaevandatakse, takistades sellega taimestiku kasvu ja jättes ka kõrele madalaid veealasid, sobib ideaalselt konna ja inimese kooseksisteerimiseks.

Segamini võib ajada... Teiste kärnkonnadega, kuid on neist kõige väiksem ja kollase seljatriibu järgi kergesti eristatav.

Levik. Peamine levila on Kesk- ja Lääne-Euroopas, lõuna suunas ulatub levila Alpideni, idas kuni Valgeveneni. Skandinaavias esineb vaid Lõuna-Rootsis. Eesti on seega levila põhjapiiril.
Suuresti võib Eestis rääkida vaid üheteistkümnest kõre elukohast, neist pooltes ei ole ta suure arvukusega. Kõre elukohti püütakse taastada ja teda sinna vahelduva eduga taasasustada. Üldine arvukus on siiski järjekindlalt langenud ja hinnanguliselt on kõresid Eestis juba alla tuhande. Seejuures tuleb eeldada, et juba ainuüksi ühe elukoha elujõulisuse piirmääraks loetakse 500 isendit. Peamised väikesearvulised kõre elukohad on läänerannikul ja väikestel meresaartel (arvukamalt Manilaiul ja Ruhnus). Üks elujõuline asurkond on teada ka Tallinna lähistelt.

Eluiga. Kõre eeldatav eluiga looduses on umbes 10 aastat, vangistuses hinnanguliselt poole kauem.

Eluviis. Juttselg-kärnkonna uuem nimetus kõre tuleb konna omapärasest kõrisevast laulust, mis meenutab väikese mootori põrinat ning võib vaiksetel öödel kosta enam kui kilomeetri kaugusele. Kõre on valdavalt öise eluviisiga konn, kes on päevaajal aktiivsem ainult suurel kudemisperioodil. Öiseks lauluks on soovitavalt vaja õhutemperatuuri üle 9°C, kudu ja kulleste arenguks kõrgeid päevaseid veetemperatuure 25–28°C. Päeval peidab kõre end niiskesse pinnasesse või kivide, kändude ja lauajuppide alla.
Enamasti toitub kõre öösel ja ootab oma saaki liikumatuna rohututi varjus. Kui ta liiga näljane juhtub olema, et vaikselt passida, siis ta suundub aktiivsemale jahile. Ringiliikumiseks vajab siledat pinnast, kuna tagajalad on lühikesed ja hüppamine talle ei istu. Päevaseks peitupugemiseks on vajalik pehme liivane pinnas. Kõre värvus maskeerib teda nii hästi, et päevasel ajal lombis istudes piisab tal end ehmataja eest ainult vee alla peita. Kui tema peitumise kohta täpselt meelde ei jäeta, siis väga suure tõenäosusega maskeerunud konna ei leia.
Külmal perioodil magab kõre talveund, kaevates end pooleteise kuni kahe meetri sügavusele, et olla allpoole külmumispiiri. Seda kaevetööd ei tee ta mitte vertikaalsuunas, vaid poolviltu liivakünka või karjääri seina sisse. Taolist tugevat kaevuritegevust ei oskaks konnalt oodatagi. Inimasustuse lähedal kasutab kõre talvitumiseks ka kiviaedu ning keldreid.

Pereelu. Võrreldes teiste meie konnadega on kõre sigimisperiood päris pikk. Kui temperatuur vähegi sobiv on, siis juba aprilli lõpust alates kuni juuli alguseni. Kõre kudemine ei ole ühekordne hetk ega ka pidev tegevus. Sõltuvalt sellest, kuidas sademed täidavad sobivaid lompe ja üldse sademetest tingitult koevad nad mitu korda. Samas soojätkamise tipphetked on ikkagi mais.
Mida suurem isane, seda tugevamat häält ta reeglina teeb ja seda atraktiivsem on ta emasele. Samas, kui suur isane on valinud viletsa lombi krooksumiseks, siis emane läheb ennemini targemat otsima, kui antud isendile tähelepanu pöörab. Paaritumine leiab aset madalates kuni 35 cm sügavustes lompides või merelahtedes, kus on vähe taimestikku. Emasloom koeb ühe kudemisega 1,5-1,8 m pikkuse kudunööri, milles on keskmiselt 3000-4000 muna. Kudunöör asetatakse veekogu põhjale, kust 3-7 päeva pärast kooruvad vastsed. Vastsed on 7-8 mm pikkused ning nende areng noore konnani kestab sobivates oludes 45-55 päeva. Kui kõrelt sobivaid veekogusid ülevõtva hariliku kärnkonna kulleseid on samas lombis palju, siis võib kõre kullestel stressi tõttu moondeni normaalsest kauem aega minna. Moondeks on kullesed kasvanud 2,5-2,8 cm pikkuseks ja peale seda kolivad veest maale.
Suguküpseks saab kõre kolmeaastaselt. Sellesse ikka jõuab kõige rohkem kümme konna ühest kuduketist.

Toidulaud. Toitub putukatest (eelkõige sipelgad) ja tigudest. Sigimisperioodil ei toitu kõred üldse. Kullesed on taimtoidulised, toitudes peamiselt kivide ja taimede külge kinnitunud vetikatest.

Vaenlased. Peamiselt siilid ja teised kahepaiksetest toituvad loomad. Linnud ei tarvita reeglina tervelt, vaid nokivad tühjaks. Kõre rebastele ja mäkradele väga ei maitse, kuna on mingil määral mürgine ja läheb loosi ainult siis, kui midagi paremat pole hulka aega silma puutunud. Kulleseid söövad ujurite ja kiilide vastsed, kalad ning vesilikud.

Huvitavaid tähelepanekuid.
Rahvapärane nimetus hiirkonn on tulnud sellest, et kõre reeglina ei hüppa, vaid jookseb kärnkonna kohta ebatavaliselt vilkalt. Mõnedki on teda esmasel kohtumisel segamini ajanud hiirega.
Lisaks sellele, et kõre nahk sisaldab mürgist ainet, eritab ta erutatud olekus kaitseks valkjat haisvat nõret, mis inimesele suhu või silma sattudes tekitab ebameeldiva kiheluse.
Kudemisveekogude madal veetase pole kõre jaoks oluline mitte ainult vee kiire soojenemise tõttu. Isane kõre häälitseb reeglina ainult vees olles ja häälepõis võib õhuga täitunult paisuda ta pea suuruseks. Kui kõre sooritaks oma laulu sügavamas vees, kus jalad põhja enam ei ulataks, siis see lõpeks suure tõenäosusega tasakaalu kaotusega ja selili asendiga.
Kõre on meie kolmest kärnkonnaliigist ainuke oma levikuga Euroopa piiresse jääv liik.

Kasutatud allikad.
http://www.loodusajakiri.ee/loodusesobe … .php?id=76
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodu … /kore.html
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodu … p;id_a=135
http://en.wikipedia.org/wiki/Natterjack_Toad
http://www.amphibiaweb.org/cgi-bin/amph … s=calamita
http://www.herpetofauna.co.uk/natterjack_toad.htm