Purpurhaigur

Kaitse Eestis. Ei ole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Purpurhaigur on Eestis väga harv eksikülaline.

Välimus. Seljapealne sulestik punakaspruun, alapool määrdundvalge, tiivad bituumenhallid. Sihvaka kaela  punakaspruunil sulestikul on mustad pikkivöödid. Purpurhaigrul on nii suure linnu kohta väike pea, mille tagapoolelt ulatuvad kaugele pikad kahvlikujulised suled. Kalapüügiks kohandunud pikk, terav ja sale nokk.

Segamini võib ajada... Sagedaim segadus purpurhaigru määramisel tekib sellest, et madala päikese valguses paistab ka hallhaigru sulestik pruunina. Siiski on hallhaigur tunduvalt suurem, jämedama nokaga, kaelal vähem triipe. Eristamist võimaldab ka purpurhaigru omapärane lennusiluett.

Levik ja rändamine. Lõuna-Euroopas esineb ainult lokaalselt. Peamine levila on Kesk- ja Lõuna-Aasias kuni Malaisia ja Aafrikani. Tavalisest pesitsusalast põhja poole levib purpurhaigur regulaarselt, kuid siiski suhteliselt harva eksikülalisena. Meile lähim suurem põhjapoolne pesitsuskoloonia asub Hollandis. Eestis tuvastatakse purpurhaigru pesitsemist siiski harva. Euroopa populatsioon talvitub troopilises Aafrikas. Ränne talvitumisaladele algab augustis-septembris, kas ühekaupa või kuni 100 linnust koosneva parvena. Reeglina alustavad vanemad isendid rännet noorlindudest hiljem. Aafrikas kohapeal pesitsevad purpurhaigrud on paigalinnud.

Kus võib kohata... Suurematel rooaladel või nende servades.

Eluiga. Teadaolevalt kuni 26 aastat.

Eluviis. Eelistab võrreldes teiste haigruliikidega suuremaid madalveelisi märgalasid. Väldib enamasti puistulisi alasid. Väga eraklik ja pelglik lind, kes elutseb peamiselt keset tihedat kõrkjapadrikut. Purpurhaigur muutub eriti pelglikuks pesitsusperioodil, vältides toitumist väljapool varju pakkuvaid rootukkasid ja puude puuvõrade aluseid. Üks põhjus, mis suurendab purpurhaigru pelglikkust on see, et kui ta toitub hallhaigru läheduses, siis võidakse talt püütud saak selle poolt üle võtta. Toituvad enamuses öösiti või varahommikul, oodates saaki madalikel liikumatult seistes.
Kaitseb liigikaaslaste eest oma toitumisterritooriumi agressiivselt kaelasulgi ja peatutti turri ajades. Kui vastane esimesele märguandele ei reageeri, tõmmatakse ähvardusasendiks küür selga, tõstetakse nokk ja aetakse tiivad laiali. Kui purpurhaigur soovib varjuda, siis suunab sirge kaelaga noka otse taevasse ja tardub, sulandudes täielikult ümbrusega. Väljapool pesitsushooaega elab purpurhaigur päeval erakuna,  kogunedes õhtul parve ühiseks ööbimiseks.

Pereelu. Valitud pesitsuskoht on enamasti seisva või aeglase vooluga veekogudes, kraavipervedel või jõgede kallastel, märgaladel. Pesitsetakse kas üksikult või 2-3 paari kaupa, harvemini suuremate kolooniatena. Sageli toimub pesitsemine ühiselt koos teiste haigruliikidega. Euroopas langeb pesitsusperiood vahemikku aprillist juunini. Lõunapoolsetel aladel võib paljuneda aastaringselt, kuigi enamus linde eelistab vahemikku juunist juulini. Paaritutakse juba talvituskohtades, kus sooritatakse ka keerukad mängurituaalid. Enamlevinud mänguelemendid seisnevad kaelade sirgeksajamises, kummarduste tegemises ja nokkadega plagistamises. Sageli võib eelnevatele rituaalidele järgneda tagaajamine õhus.
Pesa valmistatakse rootihnikusse, kus kõigepealt tallatakse kõrkjavarred vastu maad, mis siis kuhjatakse üksteise otsa. Isalind otsib ja toob pesamaterjali, mille emalind kohale paigutab. Kolmepäevaste vahedega munetakse kokku 2-5 muna. Mune hautakse kordamööda 25 päeva. Sageli ei anna eelmine hauduja meelsasti haudekorda üle ja paariline peab talle lahkumismärguandeks isegi nokalöögi või paariga märku andma. Mõlemad vanemad osalevad poegade toitmisel. Konkurents toidu pärast on poegade vahel nii karm, et noorem ja nõrgem võib sellepärast sageli surnuks nälgida. Pojad hakkavad pesa ümbrusega tutvuma juba nädala vanustena. Lennuvõime saavutavad seitsme nädalaga.

Toidulaud. Peamine toit on kala, kuid ei ütle ära vaga laiast toiduvalikust: konnad, putukad, koorikloomad, väiksed imetajad, roomajad, väiksed linnud. Saagi neelab alla tervena. Pikk kael annab suure ja võimsa löögiulatuse ning terav nokk on piisavalt võimas tapmaks ka suuremat madu. Keset pesitsusperioodi eelistab väiksemaid alla 12,5 cm pikkuseid kalu. Muul ajal või toituda ka suurematest kuni 25 cm pikkustest kaladest. Poegadele antakse algul poolseeditud toitu, hiljem seedimata värsket kala.

Vaenlased. Ohustada võivad ainult suuremad kotkad.

Arvukus. Eestis on purpurhaigur väga harv eksikülaline, viimasel kümnel aastal on teda kohatud vaid ühel korral.  Euroopas optimistlikel hinnangutel 80 000 paari, pessimistlikel maksimaalselt 42 000 paari. Kogu leviala populatsiooni suurust hinnatakse 270-570 tuhandele isendile.

Iseärasused. Võib hallhaigruga anda hübriide. Vaenulikku ja sõbralikku käitumist on purpurhaigrutel isegi omakeskis raske eristada. Konfliktide vältimiseks püüavad linnud mitte sattuda üksteisega otseselt vastakuti.

Kasutatud allikad.
www.Wikipedia.org
http://www.euring.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://www.birdguides.com
http://www.naturia.per.sg/buloh/birds/A … rpurea.htm
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
Loomariigis, UAB IMP Baltic 2001 Vilnius