Hunt - vihatud ja armastatud

FOTO: Sven Zacek

Kaitse Eestis: Ei kuulu Eestis kaitstavate liikide nimekirja. Vaid mõned aastad tagasi olid hundid veel lindpriid, mis tähendas, et jahimehed, kes silmasid võsavillemeid, võisid vabal valikul tuld anda. Hundi laskmiseks polnud vaja luba. Nüüd jaotatakse lubasid piiratud koguses ja vaid "hundirohketesse" maakondadesse.

Elupaik: Hundid on liigina ühed kõige kohanemisvõimelisemad loomad, asustades väga suuri ja mitmekesiseid elupaiku. Nii võime leida hunte arktilistest tundrutest, põlislaantest, preeriatest ning peaaegu et viljatutest kõrbetest. Äärmiselt intelligentsete loomadena saavad hundid hakkama väga erinevatel maastikel ja erinevate toidulaudede taga.

Segamini võib ajada: Põhiliselt tekitavad segadust tänapäeval kahjuks väga laialdaselt levinud hulkuvate eluviisidega koerad. Koerad põlvnevad huntidest (esimesed kodustatud hundid etendasid tänapäevases mõistes koera rolli esimest korda umbes 15000 aastat tagasi), mistõttu on neis säilinud teatud määral jahi ja tapakirg ning võimalusel suunduvad nad metsa ennast lõbustama või siis uut elu otsima. Lõuna-Eestis on täheldatud mitut hundikarja, mille liikmeteks on hulkuvaid koeri. Sellest tulenevalt on leitud ka esimesi märke hübriididest ehk siis metsiku hundi ja hulkuva koera järglastest.

Levik ja arvukus Eestis: Erinevatel andmetel võib hunte elada Eestis kuni 200. 2005. aasta Keskkonnaministeeriumi andmetel oli Eestis vaid 85 susi. 1966. aastal loendati Eestis kõigest 4 hunti, mis on preguste spetsialistide andmetel kindel alaloendus. Üle Eesti on huntide arvukus suhteliselt erinev, sest see on otseselt sõltuv asustusest. Seetõttu on hunte vähem Põhja- ja Lõuna-Eestis, millest esimeses on asustus äärmiselt tihe, kuid teises väga killustatud. Lõuna-Eesti all on mõeldud peamiselt Võru- ja Valgamaad.

Eluiga: Vabas looduses harva üle 6-8 aasta, vangistuses kuni kaks korda rohkem.

Pereelu: Hundid on karjalise eluviisiga loomad. Karja koospüsimise ja distsipliini huvides kehtib täpselt paika pandud võimuhierarhia. Alfa isas- ja emasloom kontrollivad kõiki karjas toimivaid tegevusi. Nemad on ka ainsad, kes tohivad karjasiseselt järglasi saada. Suuremates karjades järgnevad alfaloomadele beetaloom, kelle kohtustuseks on hoolitseda alfaisase ja -emase järglaste eest, kui nad ise on jahiretkel, või mõnel muul põhjusel karjast eemal. Beetaloomale järgnevad karjahierarhias noored ehk eelmise aasta kutsikad ning nendele järgnevad kutsikad.

Beetaloomad on kõige tõenäolisemad järglased karjajuhi kohale, kui alfaloomadega peaks midagi juhtuma. Mõningatel juhtudel võivad nad hoopis karjast eemalduda ning luua konkureeriva karja, kus just nemad ise etendavad alfaloomade rolli. Karjast lahkuma sunnib loomi tavaliselt sugutung, mille rahuldamine pole võimalik olemata alfastaatuses.

Karja auastmed pannakese paika rohkem psüühiliste kui füüsiliste rituaalsete mängudega, mistõttu need sõltuvad tihti loomade iseloomudest, kui füüsilisest jõust ja üleolekust. Vahel valivad mõned loomad teadlikult karja kõige madalama austame - oomega koha, sest see on parem, kui proovida ennast üksinda ära elatada. Igas karjas peab olema nö peksupoiss, kes võtab oma rolliga pingeid maha. Tavaliselt on oomegahundid karja kõige mängu- ja seiklushimulisemad.

Eestimaised hundid alustavad järglaste saamise rituaalidega pihta jaanuari lõpus või veebruaris. Pulmade ajaks eemaldub alfapaar karjast, sest pulmad nõuavad privaatsust. Hundipojad sünnivad tavaliselt aprillis. Pisikesed pojad sunnivad hundikarja paikseks priikonda, kus jagub joogivett ning
leidub süüa. Emahunt jääb mitmeteks nädalateks pesa juurde ja terve pere toitub vaid isahundi poolt tabatud saagist.

Toidulaud: Hundid on kiskjad, mistõttu toituvad nad kõigist selgroogsetest, kes vaid nende teele sattuda julgevad. Tähtsaimaks toiduobjektideks on siiski sõralised, kellele järgnevad jänesed. Kodustatud sõralisi murtakse peamiselt sügisel, siis kui kutsikad on juba suuremad ja õpivad jahipidamise ja murdmise kunsti. Heaks osatäitjateks ongi koduloomad, keda on kergem tabada. Suure osa huntide toidulauast katavad ka pisinärilised, kelle osatähtsus on suur eriti kevadel, kui hundikutsikad alles väga pisikesed on.

Teistest kiskjatest langevad huntide saagiks tihedamini rebased ja kährikud. On teada ka väga harva esinevaid juhtumeid, kus hundid on suutnud murda ilvese ja isegi karu.

Linnud ja kalad moodustavad huntide söögist tühisema osa, kuigi neid võidakse soodsate tingimuste kokkulangemisel jahtida (kalu peamiselt kudemise ajal ja suuremaid linde sulgimise ajal, kui nad on põgenemisel tavalisest kohmakamad).

Mineraalaineid ja vitamiine saavad hundid ise vähesel määral taimi süües, kuid põhilise osa siiski murtud taimetoitlaste maosisu süües.

Vaenlased: Huntide suurim vaenlane on läbi ajaloo olnud inimene. Kuna inimene on hundi peamiselt selle pärast hukka mõistnud, et talle eelistab sarnast toidulauda, siis on hunti alati ka vastavalt võimalustele ning kohati ka süstemaatiliselt hävitatud. Tänapäevane metsaandidest vähem sõltuv elu on huntide maailma toonud rohkem rahu, sest kehtestatud on küttimislimiidid. Kui inimene välja arvata, siis on huntide põhilisteks vaenlasteks teised hundid. Karjade omavahelistest peamiselt territoriaalsete küsimustega seotud arvete klaarimistest võib suur osa lõppeda veriste kokkupõrgetega. Ameerika Ühendriikides läbiviidud uurimus näitas, et huntide surmadest 14-65% olid põhjustatud teiste huntide poolt. Varieeruvus on päris suur, kuid annab siiski ettekujutuse huntide igapäevaelust.

Huvitavaid tähelepanekuid: Hundiulg võib soodsal maastikul ja soodsate ilmastikutingimuste korral kosta kuni 10 kilomeetri kaugusele.

Hundikarja võib kuuluda 4-36 looma.

Hunditerritooriumi suuruseks võib olla 130 - 13000 ruutkilomeetrit, mida kari kiivalt kaitseb.

Hundil on 42 hammast.

Hundid võivad lühikesi distantse läbida kiirusega 42-60 kilomeetrit tunnis.

Kasutatud allikad:
Animal Diversity Web
Wikipedia
T. Randveer "Jahiraamat", Eesti Entsüklopeediakirjastus 2003.
strange FACTS
International Wolf Center Learn
Oma tähelepanekud ning kuuldud jahimeestejutud.