repsipoja

selle rebasega kohtumine oli parajalt ootamatu. ajasin mina taga ühte liblikat põlluääres kui järsku kuulsin selja taga kedagi liikumas, pöörasin ja nägin väikest rebast. alguses oli tal vist hiir suus aga kahjuks sellest fotot ei saanud kuna ta häbenes seda avalikult süüa. krõbistas vaikselt võsavahel. kui söödud sai siis oli aeg ümbrust uurida, nii ta tuligi võsavahelt välja ja vaatas et kes see seal passib ja vahib nägu naeru täis :). kohtumisest veel nii palju et lõpuks hakkas see kutsikas mind tublisti usaldama. sain talle umbes pooleteise meetri kaugusele, sai ka mõned kaadrid veel tehtud aga kuna kell tiksus aina pimeduse poole siis midagi vaimustavat ei saanud. mulle tundus see kutsikas natuke haige olevat, lonkas teine ühte jalga ja tundus kuidagi väike ka olevat. koguaeg ta pani ennast pikali ja lasi silmadel kinni langeda. ei lasknud ennast segada et mina seal toimetasin ja paremat nurka pildistamiseks otsisin. see oli mu esimene kohtumine rebasega nii lähedalt. varasemad kohtumised on lõpenud tavaliselt u.50m kauguselt.