Ohtlik vastasseis

Nägin kaugelt, et mingi tume kogu toimetab rabamännikus. Hiilisin vaikselt lähemale, aga ühtäkki oli ta nagu maa alla vajunud. Hakkasin siis juba varjamatult edasi liikuma, kui korraga tuli minust ca 4-5m kauguselt karm jörin ja mingi tume kogu kerkis nagu maa seest. Kui ta siis oma kõrvad ka kikki ajas, tundus mulle esmalt et tegu karupojaga. Siis tuli tardumus ja klomp kurku, et mis edasi teha, äkki on karumamma kuskil minu seljataga. Sekund hiljem sai kergendusega selgeks, et tegemist siiski metsseaga. See kergendustunne kestis aga ka ainult hetke, sest kuigi metssiga tõusis jörinaga üles ja jooksis eemale, siis kümnekonna meetri pealt keeras ta ühtäkki ümber ja tormas otse minu suunas. Olin sunnitud endast valjult märku andma ja sain ta korraks seisma. Jõudsin siis teha mõned pildid, kui ta oma rünnakut jätkas. Siis ajasin käed laiali ja tegin juba valjemat häält, mille peale ta taaskord eemale jooksis. Aga jällegi, mitte lõplikult. Mingi 20-30 meetri pealt võttis ta uuesti hoo minu suunas sisse ja tuli juba sedavõrd lähedale, et mingist pildistamisest ei tulnud enam midagi välja. Tegin siis ka ise järsu sammu tema suunas vastu ja karjusin täiest kõrist. Alles seejärel jooksis ta juba kaugemasse võsatukka. Mõtlesin, et asi sellega lahendatud ja hakkasin käte värisedes metsast välja liikuma. Mingi hetk märkasin, et ta jätkuvalt kaugelt mind jälitab, aga lähemale enam ei tulnud. Ei saanudki pihta, miks ta neid hoiatusrünnakuid tegi, kas tal olid seal siis pojad peidus või ajasin ta une pealt üles, et miks ta varem juba plehku ei pannud ja lasi mul talle sedavõrd lähedale tulla, et siis mind hirmutama hakata. Ma ise küll poegasid seal ei märganud ja hiljem uurides ei ole sealt ka pesa jälgi leidnud.