Vesi, jää ja papp
Linnud
Eelmisest kohtumisest oli mul juba aimdus, millises jõekäärus papiga silmitsi võib sattuda ning seetõttu lähenesin kopratammile suure ettevaatusega. Hiilimine tasus end ära. Vesipapp istus rahulikult jää-äärel ning jälgis voolavat vett. Roomasin vaikselt lähemale ja sättisin ennast tammi servale ootama. Mõõdus tubli pooltund ilma, et papp oleks end märkimisväärselt liigutanud. Siis hakkas lind, aga vaikselt põlvi nõksutama ja kahtlustavalt üle õla piiluma. Sirutas ühe, siis teise, jala pikalt välja, saputas tiibu ja läinud ta oligi.
Lõigatud ülevalt (oksad)
|