|
Metsloomad
Hommikusel pildistamisretkel silmasin läbi kerge võsa heinamaa kraavipervel ühe väiksemate mõõtmetega kivirauna lähedal vaikselt rohus pikutamas ja hommikust päikest nautimas üksildast hirvepulli. Kuna soodsa nurga all oli võimalik pullile küllaltki lähedale luurata, siis otsus tuli kiirelt. Valisin koha kus kiviraun jäi minu ja hirvepulli vahele ning luuramine algas. Edukalt läbisin võsa, osaliselt veega täitunud kraavi ja rohtu kasvanud heinamaaosa. Kuni kiviraunani läks asi ludinal. Et saada paremat positsiooni tuli viimane lõik roomata läbi pikemate kuivanud heinakõrte. Nii kui sain ennast pikali panna ja tagumik uppis mõned roomamisliigutused teha, siis eemalt puuotsast tõusis õhku kaaren, keda ma loomulikult varem ei silmanud, ja suundus otse minu poole. Ilmselt oli ta kogu varasemat tegevust vaikides pealt vaadanud. Suleline tegi mõned tiirud minu kohal, identifitseeris objekti ja pistis täiest kõrist häälitsema. Kogu hommikune vaikus sai sellega rikutud. Kaaren aga lendas kaugemale ja istus puulatva tagasi ning häälitses omal kombel koledasti edasi. Arvasin, et sellest on hirvepull juba jalga lasknud, sest kaarnal pole kombeks niisama hädaldada. Kuna ma pikali olles hirvepulli ei näinud, siis tõusin poolistukile. Läbi kuivanud heinakõrte oli näha, et enne rohus pikutanud hirvepull oli püsti tõusnud ja jõllitas minu võis siis minu selja taha jääva koledalt häält tegeva kaarna suunas. Ei jäänud muud üle kui proovida läbi heinakõrte pilti teha. Ega see teravustamise värk lihtne polnud, kuid vaatamata sellele mõned kaadrid õnnestusid. Kahjuks oli see hetk üürike, sest peategelane otsustas rahulikult eemalduda kuni varjus eemal olevate puude taha. Järele ma talle ei läinud, kuna reeturist kaaren jagas jätkuvalt hirvepullile kraaksatuste keeles märguandeid.
Pildistatud läbi kuivanud heinakõrte
|
