Kuum kutt
Metsloomad
Mitmeid kordi olen metsa läinud mõttega, et kohtuksin hommikupäikeses aurava hirvepulliga. Varasemaid kohtumisi on olnud, kuid mitte säärast, kuigi ka nüüd olin valmis sellisest kohumisest eneselegi teadmata loobuma, sest eemal metsas sauruse kombel röökiv hirvepull ei raatsinud juba mitmendat päeva järjest minu poolt valitud positsioonile kuidagi näole anda. Ilmselt oli keegi kes teda takistas. Aimata muidugi võis kes selleks on? Olin juba lahkumas, kuid keerasin kannapealt ümber ja otsustasin, et täna ei ole päev kus lähen varahommikusest jahedusest külmunud ihuliikmeid autosse soojendama ja kõhukorinatele leevendust pakkuma, vaid lähen ringiga teisele poole metsatukka ühele väiksele heinamaale, kuhu varajane päike eriti ei paista, hirvapullile ise vastu, sest hääle järgi oli ta just sinnapoole suundumas. Seega otsustasin õnne proovida ja asusin teele. Rägastikes turnides ja veega täidetud kraave ületades, nii et kummikud jääkülma vett täis, mõtlesin korduvalt, et milleks on seda kõike vaja. Aga vaatamata läbitud takistustele minu jäärapäine iseloom ei murdunud. Nii sai maha vantsitud pea mitu kilomeetrit, kui sattusin uduga täidetud pisemate mõõtmetega heinamaalapile. Jäin oma saaki heinamaa serva ootama, sest mõirete ja oksaraginate järgi võis järeldada, et hirvepull suundub minu valitud positsioonile. Ei saanudki kaua oodata, kui puude rägastikust ilmusid välja kaks hirveprauat, keda ei olnudki esmapilgul tiheda udu tõttu näha. Nüüd oli selge, miks hirveisand ennast varasemalt ei ilmutanud. Kohe emaste järel lonkis põdramõõtu uhkete sarvedega kummis rinnaga hirvepull. Emased lonkisid vaikselt edasi, kuid hirveisand seisatas, vaatas lagendiku hindava pilguga üle ja suundus enesekindlal ja jõudsal sammul oma haaremile puuderägastikku järele. Kohtumine oli küllaltki põgus, kuid meeldejääv ja hinge kosutav.
Pildistatud hommikul kella 09:00 ajal vastu päevavalgust
|
