Galerii
Kommentaarid
Teemad
Toetajad
|
Käesolev pilt on autorikaitse objekt ja selle mistahes vormis kasutamine/levitamine ilma autori otsese loata on keelatud.
|
Autor: Martin A. 
Pilt lisatud: 24.08.2011 |
|
4.88 |
 |
Sven Z. (tigekull@5.00) 2011-08-25 16:08:33 | 
Põnev oleks teada, mis juhtus enne ja pärast. Kuidas sisalik selle liidriku kätte sai? |
|
|
raadio (põdrapull@3.54) 2011-08-25 16:14:46 |
Sünge loodushetk. Fotograafi tabamus on olnud täisulik - õigeaegne ja perfektne. Just nagu sisalikugi oma. Halastamatud kütid mõlemad..... |
5 |
|
veljo (kaljukotkas@4.64) 2011-08-25 16:20:18 |
Tekitasid oma küsimusega väikese kahtluseussi, et äkki on keegi abistava käe ulatanud. :) Kui tegemist oleks hoopis kõrsikuga, siis saaks hea pildiallkirja - "Sisalik närib kõrsikut". |
|
|
Puruvanake (põdrapull@4.35) 2011-08-25 17:45:15 |
Kui autor kinnitaks, et ta ise sisalikku ei toitnud, siis hea meelega paneks pildile 2 suurepärast. |
|
|
Martin A. (kaljukotkas@4.79) 2011-08-25 18:34:14 |
Liidrik anda oli minu idee. Aga mis vahet seal on? Loomi ja linde peibutatakse sama moodi. Jälgisin neid 5-6 cm pikkusi loomakesi liiprite peal ja ääres tegutsemas mitu päeva ja alles siis nägin kui osavad ja akrobaatilised nad on. Andsin liidriku ja alguses kõhkles sisalik, kuid peagi tormas kallale ja hakkas energiliselt rapsima, et saaks kiiresti ära tappa. Selles suhtes ropult vedas, et ta suure saagiga kuskile ära ei jooksnud, vaid jäi täpselt õigesse kohta. Ta oli kaotanud igasuguse ohutunde ja laskis mul tegutseda segamatult 30 cm kaugusel. Siin on kogu seeria sellest hetkest: http://absalon.planet.ee/index.php?x=br … ;pagenum=1 |
|
|
Sven Z. (tigekull@5.00) 2011-08-25 19:02:37 |
Jaa, aga on küll suur vahe. Nimelt ma ei tea kedagi, kes oleks loomi ja linde elussöödaga peibutanud. |
|
|
Martin A. (kaljukotkas@4.79) 2011-08-25 19:17:05 |
Selle nurga alt ma ei mõelnudki. Selles on oma iva sees jah. Samas kui varjetes loom on surnud, siis sageli on ta spetsiaalselt pildistamise eesmärgiga maha lastud. |
|
|
Sven Z. (tigekull@5.00) 2011-08-25 19:36:37 |
Just. Varje ette looma laskmisest pole ma ka kunagu kuulnud. Minu teada nii meil kui ka mujal põhjamaades viiakse varjete ette kas maanteel hukkunud metsloomade korjuseid või siis sigalas hukkunud kodusigu. Ma pole kunagi kuulnud, et keegi oleks metsas looma selle eesmärgiga jahtinud, et see omale või kellelegi teisele varje ette viia. |
|
|
Seiraja (karuott@5.00) 2011-08-25 19:53:40
Lugesin just Varesvuo et al Lintukuvauksen käsikirja (2011), et nt kakkude peibutamine elussöödaga on vähemalt mõnes välisriigis tavaline, kuid Soomes pannakse pahaks. Korjustega toitmiseks Soomes nagu mõistan on vaja veterinaari luba. |
|
|
Seiraja (karuott@5.00) 2011-08-25 19:58:44
Pole makroinimene ja sestap iseenesest vahvat pilti hindega märgistada ei tihka. Arvan siiski ka makrode puhul, et igasuguse inimsekkumisega toimunud situatsioon tuleks vaatajale läbipaistvuse/arusaadavuse huvides märkida. Eraldi teema, mis võiks sisuliselt arutelu objektiks olla, on pildi saavutamise võtted. Makrode puhul kuuldatavasti siis nt liblika külmutamine uimastamiseks, viidatud elussööt kakkude puhul, jmt. |
|
|
Urmas K (kaljukotkas@5.00) 2011-08-25 22:15:46 |
Kivisisalik söödaga:)
Kuigi natuke kehv tunne seda takkajärgi teada saada, siis korvab selle autori ausus, mis väärtus omaette |
|
|
Urmas (lumekirp@4.19) 2011-08-26 07:53:39
Vahet pole, kas suur loom, väike loom või hoopis taim - pildi tegemise lugu käib pildi juurde alati. Vaikimisi eeldame ju seda, et näeme looduspildil olukorda, mis on tekkinud inimese (otsese) vahelesekkumiseta. Kui on miskit muud, siis on hea (võimalusel) sellest kohe pilti näidates teada anda.
Anname ilmselt kõik aru, et teatud asju ilma peibutusjahita on raske pildile saada. Samas nõuab peibutusjaht väga hoolikat läbimõtlemist nii eetilisest aspektist (eelnevalt on sellest juba juttu olnud) kui ka sisulisest aspektist. Ei saa välistada, et looduses võiks kivisisalikud mõne liidriku kätte saada. Samas kuivades kohtades elavana on kivisisalike põhitoiduks ikka need, kes rohkem maapinnal tegutsevad. Ehk siis antud pildi lugu on erandlik ega iseloomusta sisaliku eluviisi kõige täpsemalt. Täpselt niisamuti, nagu koduseaga suurte kiskjate peibutamine.
Elu pole aga kunagi mustvalge. Ka siin. Kui Sa oleks võtnud peibutusputuka parklas seisnud TEISE AUTO (st. mitte enda) radiaatorist... Siis oleks see sama, mis nagu karude ja huntide peibutajad kasutavad TEISE AUTO poolt alla aetud loomi.
Minu teada Eestis püütakse kotkaste söögiplatsidel (ja ehk ka karuvarjes) kasutada võimalusel jahimeeste lihakehadest üle jäävad n.ö. subprodukte. Kõige mõistlikum. |
|
|
Sven Z. (tigekull@5.00) 2011-08-26 09:14:05 |
Fakt on see, et selle pildi all ei oleks niisugune hinnetejada, kui autor oleks saamisloo kohe ära märkinud. Aususe eest suur kiitus ja tagantjärele tarkusena siis teadmine, et järgmisel korral tuleks sellised asjad ära märkida.
Lisaks on peibutuse juures oluline bioloogiline täpsus. Sellepärast ei meeldigi mulle näiteks kotkaste pildistamine Soomes, kus on nende peibutuseks mittelooduslikud söödad - kodusead. Norras kasutatakse kanalisi, rebaseid, metskitsi jm, kes ka realselt kaljukotka ja merikotka saakloomade hulka kuuluvad. Autoradiaatorilt võetud söödateema on muidugi põnev. Aga ma tõstataks veel ühe mõtte.
Nimelt imetajate ja kotkaste peibutamisel pannakse sööt välja ja loom otsustab ise kas ta tuleb seda sööma või mitte. Praeguses olukorras ma oletan (parandagu mind autor, kui ma eksin), et söök pandi sisaliku nina alla või siis otse tema peitumisuru ette, kust väljudes tal sisuliselt polnud muud valikut, kui sellega midagi tegema hakata. See oleks umbes pildistamine karukoopas või kotkaspesas, pannes sinna sööda. |
2 |
|
Urmas (lumekirp@4.19) 2011-08-26 11:50:22
Üldiselt on nii, et mida väiksem loom, seda suurem osa on tema tegevuses instinktidel. Samas on seda raskem ette aimata looma seisundit ehk siis seda, mille peale ta huvituda võiks.
Näiteks võime püüda õigel ajal võrguga isase ja emase liblika, aga kokku lastes nad üldjuhul paarituma ei hakka. Neil lihtsalt pole selliselt väliselt avalduvaid tundemärke, mida näiteks kitsede, huntide või ka kotkaste tundjad oskavad lugeda. Kuidas eristada välisel vaatlusel näljast mardikat ja täis kõhuga mardikat? Mõlemal ühesuguune kõva kest ümber.
Ka sisalikud kuuluvad sinna kategooriasse, kus väliselt väga aru ei saa. Samuti on kõigusoojaste (ektodermidega) loomadega see lugu, et nad söövad samuti teistsuguse rütmiga, kui püsisoojased (endotermid). Seetõttu on küllalt raske täpselt ette arvata, millal üks sisalik saaki napsama tuleb ja millal mitte.
Võimalik ka, et asi on lihtsalt meie tunduvalt väiksemates teadmistes. Liigi määrame ära, aga sageli pole teada, kuidas ta elukäik kulgeb. Küllalt tihti kohtan olukordi, kus tahaks aru saada, mis toimub. Lugeda kusagilt pole ja ka paremas tundjad ei oska tihti aidata. Tulebki ise pidevalt õppida.
Ma arvan, et antud pilt on õpetanud kõigile midagi. Saime natuke teada kivisisaliku käitumisest ja natuke teada loodusfotograafi käitumisest. Teinekord laskem enesekaitseks uimaseks löödud parmul sisalikule/konnale/ämblikule ette kukkuda... |
|
|
Martin A. (kaljukotkas@4.79) 2011-08-26 12:16:52 |
Hetk iseenesest minule eriti erandjuhuna ei paista, sest oma kodukandis tean kahte kivisisaliku leiukohta ja mõlemad on veekogu ääres. Üks on vana raudteesilla juures ja teine liivakarjääri järve ääres. Piusal olen samuti kivisisalike näinud ja neid päris karjääri põhjas, kus olid suures osas väga niisked olud. Nad suudavad vabalt näiteks kanarbiku otsas turnida ja kirjanduse andmetel isegi hüpata. Peibutasin nii, et hoitsin liidriku sabast kinni liipri ääres nii, et sisalik minu sõrmi ei näinud. Liipri peal ta lihtsalt peesitas enne seda. Sisuliselt tegutses loom oma vaba tahte järgi. |
|
|
Urmas (lumekirp@4.19) 2011-08-26 13:43:51
Asi ei ole mitte niivõrd niiskemas-vähemniiskemas olus vaid selles, et sisalik tegutseb rohkem maapinnal. Liidrikud maanduvad enamasti mõne kõrre otsa, kus nad on sisalikule raskesti kättesaadavad. Siit see peibutise valiku mõttearendus. Et kui juba peibutada, siis kõige tüüpilisema toiduga.
Samas on looduse võlu just erakordsuses ja mitmekesisuses. Seetõttu on kindlasti võimalik, et looduses ka mõni väiksem kiil (kivi)sisaliku söögiks satub. Kasvõi Sinu kogemus kiili pakkumisega seda tunnistab. Tundmatut sööki kah ta arvatavasti ei võtaks. Samas tundub mulle, et see võiks olla pigem erand, kui reegel. Pole kusagilt lugenud uurimust (kivi)sisalike menüü täpsest koostisest. Nagu näiteks kakkude ja karude kohta seda on tehtud.
Kui mul kodu lähedal need põnevad ja haruldased sisalikud elaksid, siis varitseks küll veidi pikemalt nende käike, prooviks kindlaks teha ja pildile püüda, mis siis nende elus päriselt toimub. |
|
Pildi kommenteerimiseks pead olema sisse loginud ja ise vähemalt nelja pildi autor... |
|
