Linnud
Rukkirääk jooksutas mind parajasti mööda heinamaad... üritasin talle läheneda ning lõpuks olin talle järjekordselt ,hääle järgi otsustades, üsna ligi kui äkki märkasin, et OHHOO! seal ta ongi! Käed hakkasid suurest erutusest värisema ning hing tahtis kinni jääda. Ise jõudsin veel mõelda, et mis ime see nüüd on - mitmeid kordi juba üritanud temast pilti saada, kuid nüüd ta lihtsalt hüppab heina seest lagedama koha peale ja jääb mind ainiti vaatama nagu vana rahu ise. Pettumus oli suur kui objektiivist vaatas vastu kotka noka ja punase rinnaesisega oblik-lind (kui just keegi uuele liigile kõlavamat nime ei paku). Õppetund sellest kuidas peaks kuulama mõistuse häält ning prillid alati kaasa võtma oma retkedele, või siis mitte... Pime kana leiab ka tera, teadis vanarahvas selle kohta öelda. :) Rukkirääk, otse loomulikult, krääksus sealsamas heina sees edasi, ennast kordagi ilmutamata, ainult hääl ja heinakõrte paendumine, kuid rukkiräägu pildiks oli sellest järjekordselt vähe.
|