Vee-elu
Ühel ilusal päeval jäi Ilmataat tukkuma, oli teine lubanud sel päeval metsikut tormi ja vihma ja äikest, nagu eelmistel päevadel. Akna tagant kõndis mööda kunstnikuhingega noormees, kes oli jalutuskäigul ära eksinud, ning majakese avastades ning sellele lähenedes nägi aknast, kuidas üks vanapapi oli toas tukkuma jäänud, peaaegu alustamata lõuend ees... Akna taga olevas kunstnikus tärkas järsku kohutav tahtmine see maal lõpuni maalida ning kuna uks oli lahti, astus ta vaikselt sisse, et mitte puruvanakest äratada. Nihutas siis lõuendi enda poole, ning asus maalima... Maalis tundi, maalis kaks, ning kui oli lõpetanud, lahkus ta sama vaikselt majakesest. Kui Ilmataat lõpuks silmad avas, avanes talle selline vaatepilt:
kehitas õlgu ja pomises "pole ka paha..."
|