Kodumaa maastikud

Reedel helistas sõber, et tal soodimeest vaja. Vastasin, ise oletades, et tegemist on purjekaga: "davai teeme ära. Vähemalt meessoost olen, soodist ei tea ma tuhkagi". Reede õhtu ja pea terve laupäev läks 470-ne ettevalmistamisele, asjade pakkimisele, kuivale trennile, paari sõlme ja umbes saja uue sõna õppimisele (millest ma enamusi ikkagi ei mäleta), millest lihtsamad on kroot, foka, spinnaker, trapets. Kaks kuud tagasi käisime seltskonnaga Väike-Pakri saarel turistidena: üheteistkümnekesi ja keskpäeval, nüüd siis mõtlesin, et võiks juhust kasutada ja minna loojanguks ja tõusuks saare pangasele põhjarannikule pildistama, öö saarel veeta ja lõunapaiku tagasi seilata. Tegelikkus meile sinnaminekuks tuult ei andnud ja peale viietunnist "kimamist" jõudsime kohale umbes poole kaheks öösel. Öine seilamine täisvaikuses oli muidu elu TOP 13 elamus: ei lainet, ei loksumist ja ise ei pidanud ka suurt midagi tegema kui purje jälgima ning selle puhevil olemise eest hoolitsema. Lihtne nauding vaikuses iseenda, mere ja vana sõbraga. Kohale jõudsime, oli suht karm 120-170 kilone paat kaldale tarida. Too viimane tegevus küll väga ei meeldinud aga taolisel viisil lõivu maksmine ei pane kurtma. Lõpuks laager üles, väike loba koos viimaste õlledega. Kui tüürimees-reeder :p telki magama tõmbas, võtsin jõu kokku ning läksin rannikut avastama.

Öösel Väike-Pakri saarel. Pildistades jäi paremalt 1/5 puudu ning pöörasin peale esimese kaadri tegemist kaamerat nõks paremale. Nii, et panoraam kahest kaadrist. Võib-olla ülevalt natsa surub aga kohapeal tundus, et peab sellele vormile võimalikult lähedal olema.