|
Metsloomad
Soovin Teiega jagada ühte romantilist hetke. Seda just mitte pildi, kui hetke pärast. Ma olin esimest korda sel aastal telgiga metsas. Magada tegelikult eriti ei saanudki, küll hüppas mingi väike elukas telgi katusele ja ehmatas üles, kährik või rebane käis nuuskimas ja hommikul kella neljaks oli juba lihtsalt liiga külm, joogivesi oli jääs ja võileibki kahtlaselt kange.
Õnneks päike juba tõusis ja sokud hakkasid hõikuma, sai ennast ka telgist välja aetud.
Liikuma hakkasin ma tegelikult tedrekuke hääle poole, põllu servas asuval kadakaid täis väljal.
Põllul oli kaks kitse, teineteisest umbes saja meetri kaugusel. Esialgu nad mu huvi ei pälvinud, liiga kaugel olid heaks pildiks. Mu liikumine oli neile näha ja päris kindlasti kuulda. Küllap see neid ka segas – ja sellest ka nii väga „inimlik“ ja hoolivana tunduv moment – emane kits jäi sokku pikemaks vaatama, sokk seepeale tuli uhkeldava sörgiga kitseproua juurde, mõlemad vaatasid minu suunas ja sokk justkui emase lohutamiseks või julgustamiseks limpsas tal üle koonu. See oli nii liigutav hetk, et lasin kaamera alla ja liikusin kaugemale kadakate taha, minust see paarike sinna põllule sööma jäigi.
Pilt on umbes 15-20% lähemale kropitud. Mis mulle endale meeldib, kuid siit pisipildilt ei paista hästi välja, on soku kõrvade ja sarvede vari emase turjal.
Teder, kes mind õigesse suunda meelitas, ei andnudki ennast näole.
Tõusev päike, kerge uduvine, ISO400, F7, 1/250, 400 mm.
|
