Keegi on vist tüdinenud...

Mõned tegelased alustavad kevadet lauluga, mõned ronivad lume alt välja ja mõni lausa hädiseb et stress ning kevadväsimus on kallale kippunud. Eks kevad alga ju ka krooksuga. Mina jäin kahjuks eelmine aasta nendest kevadistest 'krooksumängudest' ilma, seega läksin see aasta esimesele katsele. Hästi soe ilm oli, see oli eelduseks et ka konnad on välja roninud. Otsisin keda ma otsisin, kuid konnasid ei leidnud. Nagu maa alla oleks kõik vajunud. Olin siis jõudnud juba jõe lähedale, kui minu kõrvu kostis heli, justkui oleks keegi suurem loom mööda heina kõndimas. Pöörasin enda pilgu helitekitaja poole ning näha oli suurt emast konna, tegemas graatsilisi hüppeid. Järgnesin talle ning leidsin eest kümneid ja kümneid surnud konnasid. Mõningatel polnud päid, mõned konnad olid lihtsalt tükkideks rebitud. Jõe ääres oli selline madalam ala, kuhu oli koguneda jõudnud päris suur hulk vett. Minu õnneks leidus vees üks konnapaarike, kes oli parajasti aktsioonis. Püüdsin siis seal niiskel alal end võimalikult madalale ajada, kuni jalg enam ei toetanud ja olingi ma siis uhkelt kõhuli madalas vees pildistamas konnapaarikest.

Vahelduva pilvisusega ilm.