Kui meie viinereid küpsetasime.....

Artikli lisas: Meelis Suurkaev (EMES) Tekst ja fotod: Meelis Suurkaev

Septembri lõpu poole sai käidud sõbraga Alam-Pedjal metsas puhkamas. Kolatud sai sellise huvitava nimega jõe kaldal, nagu Pede jõgi. Suubub ta Pedja jõkke.

Kogu see lugu sai alguse õhtul lõkke ääres istudes. Kellaaeg oli umbes 22 paiku. Istusime ja nautisime öö vaikust ja kalade sulpsatusi. Kui äkki kuskilt eemalt miski ragin hakkas. Tundus, et põder tulnud jõe äärde janu kustutama. Mingit solinat, ega mulistamist küll kuulda polnud, aga...... mida see loom siis ikka jõe ääres muud teeb. Mõtlesin ja ootasin, et kas kuuleb ka üle jõe ujumist, et teisel pool kaldal see ragin tundus kõik olevat. Tuli ta siis ikka lähemale ja kohati ikka päris kärarikas toimetamine käis. Aga kindel olin, et põder see on, sest kes veel siis suudaks sellist müra teha. Sai siis hiirvagusi kuulatud ja lõke vaikselt ikka väiksemaks põleda lastud, et.....noh äkki ikka näeb ka midagi kui päris lähedale jõuab. Natuke küll imestasin, et kas see lõkketuli ja suits siis looma ei peleta. Tuli küll jah... väga väike oli, kuid.....ega erutuses pannud siis tähele ka, et kust poolt tuul puhus. Linnainimese asi.

Põnev oli siis niimoodi hiirvaikselt istuda ja sosistades veel nalja visata, et äkki hoopis karu, aga.....no kui põder veel nii loll on, et lõket ja suitsu ei karda, siis.......no karu see ikka olla ei saa. Miski poole tunni sisse seda ragistamist jätkus. Kord valjemini, kord vaiksemalt, sekka ka miskit kurgu mörinat (olin just päev tagasi kuulanud helisalvestit põdra möirgamisest ja tundus....et ikka põder nagu). Ja ikka mõtlesin aina, et mida põder seal askeldab, et kas kavatseb ka endale seal ööbimiseks aseme teha ja puhkama heita. Üritasin veel miskit roherähni territooriumi vilet välja puhuda (kell 22 öösel...ehheee ), et ehk tuleb mingit vastureaktsiooni, kuid ei miski seganud ragistamist. Ja siis.......lõpuks kõik vaikseks jäi. Ei saanud aru ka, kas loom minema läks või .....heitis kuhugi magama.

Järgmisel hommikul....või mis hommik see enam oli, pigem lõuna......kui sai sinna ragistava koha poole liigutud ja...... siis nii 100m öisest lõkkeplatsist, läbi jõekalda rägastiku, samm sammu ette astudes......sattusime äkki justkui mingisse......tuppa!? Keset võsa ja heina ja kõrkjaid mingi sellise 10m läbimõõduga ala, justkui vooderdatud tammelehtedega. Mõne tamme alla see kohake jäi. Tamme alune kaetud veel selliste suuremata tamme okstega, mis justkui ise puult suvalistest kohtadest, nii madalamalt kui kõrgemalt .....kuidagi väga rämedalt maha murtud. Esimene mõte kohe, et siin miski suurem loom justkui maganud....peatunud ja......meenus ka öine ragin! Aga....see ju samal kaldapoolel? Nojah, siis sain aru, et jõgi ju seal käänaku teeb ja....kottpimedas tundus, et kogu tegevus teisel poolel. Nüüd süda ka kuidagi aina kiiremini lööma hakkas ja siis äkki märkan..........et miskid suured väljaheite hunnikud siin ja seal ja........igalpool ja....ikka väga suured väljaheited. Kokku umbes mingi 12 hunnikut.

Igas hunnikus võib näha, mida loom on oma toidukordadel söönud. Ühes vaid punased marjad, teises mustad marjad jne jne. Marjapõõsad ja tammetõrud teda seal samas toitnud ongi. Ja oksad tammelt nii 8-10m kõrguselt ka tema maha murtud. Aga noh, mis järeldusi oskan mina linnainimene teha. Ka jälgi maapinnalt oli raske leida, selle lehtede ja oksterägastiku seest. Kuna aga jõgi lähedal, siis lootsime jõekaldalt midagi leida.....lootes, arvates...... Ja nii mõnikümmend meetrit, kohati lausa läbimatu võsa minnes, jõekaldalt need leidsimegi. Tundsime ennast tõeliste jahimeestena........ karu!

.......nüüd hiljem on hea teada ja mõelda, et kui meie viinereid küpsetasime, siis karu eemal sittus. ....selline lugu siis.

mustikas 06.11.2005, 19:19
Hästi mõnus lugemine oli! Ja äratundmisrõõm ka, sest endalgi taoline kokkupuude karusitaga olemas. Mitte küll nii ehe, et kuuled karu lähedalolekut. Mina pildistasin paar aastat tagasi õuntega maiustanud karu väljaheiteid. St. karusitta. Mõmm oli ühe metsatalu aias söönud ainult kuldrenette, kuigi kõrval ka teisi mahakukkunud õunu küllaga. Hunnikud oli poetanud ikka viisakalt võra piirile. Mis nägid välja nagu suur ports parimat õunamoosi. Sikuke kollakas-roosakas värvus, nagu ikka õunamoosil. Ma pean ausalt märkima, et isegi karusita nägemine tekitas parasjagu kõhedust. No ei taha mina karuga kohtuda. Muide, äge oli see, kuidas karu lahkudes sülega õunu kaasa võtta oli üritanud. Kollane õunterada suundus metsa. Ju miskit ikka sülle ka jäi...

MarkoH 13.11.2005, 21:27
see siin on nagu pohlamoos, aga karusitabatoonid on samuti võimsad :))) olen metsas jalutanud ja mõelnud, et on sellel sellil alles väljalaskevõime :P

käpp 14.11.2005, 20:23
:D .... karul on F1,4

Inzz 14.12.2005, 04:49
VÄÄÄÄÄga hea kategooria alla on sul need artikli pildid lisatud.

EMES 15.12.2005, 00:15
Nojah....ma ise pilte ülesse ei pane. Vaid saadan. Minupärast olgu või veealune maailm.

EMES 11.03.2006, 12:27
Tänan looduspildi meeskonda, kes nüüd kategooria vead parandas ja mõned pildid veel juurde lisas.