Kõige väärtuslikum vara
Artikli lisas: Jaanus Järva (jaanusj)
Tekst ja fotod: Jaanus Järva
Mis võiks olla ühe loodusfotograafi väärtuslikum vara? On see pikk teleobjektiiv, kallis kaamera, statiiv või hoopis tema maastur? Tegelikult mitte ükski neist, kuigi ilma varustuseta oleks töö kaunis keeruline. Kõige väärtuslikum, mis üks looduse pildistaja omada saab, on paigad, kuhu ta ikka ja jälle tagasi tuleb, et sealset draamat ja ilu läbi objektiivi salvestada.
Peaaegu kõik, kes loodusfotograafiaga rohkemal või vähemal määral kokku puutunud, on kindlasti unistanud fotoretkest Aafrika savannidesse, Amazonase hämaratesse vihmametsadesse või siis Yellostone rahvusparki. Tõsi, need on atraktiivsed paigad, kuid seda eelkõige meedia suure tähelepanu tõttu. Eriti kehtib see Aafrika savannide kohta, mille loomadest ja loodusest tuleb erinevates telekanalites peaaegu iga päev mõni saade. Tegelikult võiks iga looduspiltnik, vähemalt korra, neid “meepotte” külastada. Seda eelkõige selleks, et aru saada, kui palju huvitavaid ja mitmekesiseid võimalusi pakub meie loodus. Olen sageli kuulnud jutte, kus kadestatakse neid inimesi, kellel on olnud võimalus pildistada Masai-Mara ääretutel aladel, sest akaatsiapuu all magavat lõviisandat, kes on harjunud inimeste igapäevase lähedusega, on ju palju lihtsam filmile saada, kui oktoobrihommikus möirgavat põdrapulli, pealegi on see nii eksootiline.
Olles ise lõvide- , gepardite- või sebrade pildistamist kogenud, pean siiski mainima, et peale keskpäraste piltide see midagi muud ei pakkunud; vähemalt pikas perspektiivis. Alles mitu kuud pärast Aafrikast saabumist, kui eufooria oli möödunud, sain aru, miks see nii oli – kõik oli liiga lihtne. Maksin raha, sõitsin giidiga kohale ja muudkui pildistasin, sageli ei tohtinud isegi autost välja minna. Nendes piltides ei kajastu sealsete loomade või lindude olemus, need on lihtsalt ülesvõtted või tunnistused, mis on just kui tõestuseks, et ma tõepoolest seal viibisin. Piltidel oleks kindlasti teine ilme, kui ma neid paiku ja seal elavaid loomi ja linde küllalt hästi tunneksin. Selle saavutamiseks aga ei piisa ühest reisist. Koha tõeliseks tundmiseks peab seda mitmeid korda külastama. See on nagu apelsini söömine, kus kõigepealt nuusutatakse koort, siis see eemaldatakse ning lõpuks saab ka maitse suhu. Minu kogemus jäi kusagile koore nuusutamise ja koorimise alustamise vahepeale. Sama on ka uute kohtade leidmise ja tundma õppimisega - mida rohkem me neid külastame, seda huvitavamaks ja omapärasemaks need lähevad, seda ka pildistamise mõttes.
Ka meil Eestis on mõned paigad, mida võiks nimetada looduspiltnike “meepottideks”. Ilmselt on meil kõige enam pildistatud rabavaade Männikjärve raba, Endla looduskaitsealal. Kevadel ja sügisel on üheks “meepotiks” kindlasti Matsalu looduskaitseala ning kui soovite minna käpalisi pildistama, siis on õiged kohad Saaremaal või Hiiumaal ja neid paiku on veel. Selleks, et teie pildid Männikjärve rabast poleks järjekordsed ülesvõtted, mis vaatetornist keset sooja suvepäeva pildistatud, tuleks teha midagi teistmoodi, läheneda protsessile mõne teise nurga alt või mingil muul ajal, kui enamik inimesi seda teeb. Miks mitte sõita kohale mõnel suvisel õhtupoolikul ja eelmänguks veidi ringi vaadata, et esimestel hommikutundidel tagasi pöörduda ning pildistada seda kaunist raba enne ja pärast päikesetõusu. Piirduma ei peaks vaid suvega, igal aastaajal on midagi pildistada. Selliselt saab ka vaataja aru, et olete rohkem vaeva näinud, kui mõni teine, kes sealt ilusal päikesepaistelisel suvepäeval on fotoaparaadiga läbi jalutanud.
Lõvid, elevandid, gepardid, jääkarud, kodustatud tiigrid, -puumad, -grislid ja –kotkad on ühed populaarsemad fotograafide huviobjektid. Minge Interneti kaudu mõnda suuremasse slaidipanka ja kirjutage otsingumootorisse, inglise keeles, mõni nimetatud loom ja ma garanteerin, et vastusena saate tuhandeid pilte. Samas tükkige sinna näiteks “roo-loorkull, “metsik, euroopa, pruunkaru” või siis “ronk” ning saadud fotode arv on kümnetes või isegi väiksem. Kui uuringuid jätkata ning välja selgitada kohad, kust lõvide, elevantide või jääkarude pildid tulevad, võib üsna kindel olla, et neid jagub vaid ühe käe sõrmedele. Kogu loodusfotograafia on suundumas punkti, kus üha enam inimesi teeb sarnaseid pilte samadest subjektidest ja objektidest. Professionaalid teevad seda eelkõige ostjate nõudmiste rahuldamiseks, kes suuremas osas ei jaga looduse mitmekesisusest midagi ning amatöörid lihtsalt järgivad professionaale. Kuna loodusfotograafia üheks peamiseks eesmärgiks on avalikkusele teavitada ja tutvustada looduse mitmekesisust ja selle kaitsmise vajadust, siis tänu sellistele “lemmikloomadele”, on paljude teiste liikide kaitse jäänud unarusse ja seda tänu avaliku tähelepanu vähesusele. Heaks näiteks siinjuures on Hiinas Wolongi reservaadis elav hiidpanda, keda teavad kõik looduskaitse lipulaevana, samas on peaaegu tähelepanuta jäänud tema väiksem ja palju haruldasem sugulane – punapanda.
Milleks teha pilte paikadest ja loomadest, keda paljud on juba tuhandeid kordi pildistanud ja teinud seda palju paremini, kui teie seda suudaksite? Parem on tundma õppida oma koduümbrust ja pildistada sealset loodust. Tehke seda nii sügavuti kui võimalik ja nii hästi kui suudate. Tegelege ühe looma või linnuga ning pildistage tema elu, kasvõi aasta läbi. See annab nii teile ja ka publikule palju rohkem, kui “meepottides” pinda kraapides.
Selleks, et pildistada käpalisi, pole tingimata vaja Saaremaale või Hiiumaale sõita. Kindlasti kasvavad paljud neist ka teie kodukoha läheduses, oluline on see koht üles otsida. Näiteks, avastasin 20 aastat tagasi, ühe sõbraga metsas ringi luusides, oma maakodu lähedalt paiga, kus, ligi 150 meetri raadiuses kasvavad kaunis-kuldkingad. Olen seal, võimaluse korral, igal Juuni esimesel nädalal käinud ning seda vaatemängu nautinud ja ka pildistanud ning alati
midagi uut ja huvitavat leidnud. Kõnealune paik on üks nendest, mida pean väärtuslikuks varaks, sest seda on külastanud väga vähesed – heal juhul 10 inimest – see asub minu maakodu lähedal ning ma võin sinna igal ajal minna. Mida rohkem ma seal käin, seda enam leian, et ikka on midagi mida paremini kaadrisse saada. Kõik see on aga olnud võimalik tänu koha lähedusele minu maakodule ja tihedatele külastustele, mida ma aastate jooksul olen teinud. Sarnaseid kohti on teisigi, kus ma end päris koduselt tunnen ning kuhu tahaks võimalikult ruttu tagasi pöörduda. Aja jooksul on kogunenud hulk pilte, mis neid väärtuslikke varasid iseloomustavad, kuid ikka ja jälle jääb midagi kripeldama.
Nii mõnigi neist väärtuslikest paikadest pole esimestel kordadel eriti kodusena tundunud, teadmatus on mind mitmel korral isegi peletanud. Kuid mida rohkem ma neid külastan, seda huvitavamaks ja kodusemaks need muutuvad ning seda rohkem avaneb ka pildistamisvõimalusi. On ka kohti, kus käin vaid kindlal ajal mingeid kindlaid subjekte fotografeerimas. Talvised söödakohad väiksemate ja suuremate lindude pildistamiseks, järvesopid veelindude pildistamiseks, jõekäänakud kobraste ja minkide fotografeerimiseks jne. Ka need on tõelised väärtused, sest ma tunnen neid kohti ja nendes elutsevaid loomi ja linde ning tean, mida oodata. Need on kohad, kus võib nn. kindla peale välja minna, piisab vaid õigel ajal õiges kohas olla.
Paigad, kus pildistada on tõeliseks väärtuseks, selleks et “varalaegas” avaneks, tuleb neid lihtsalt tundma õppida. See võib olla aeganõudev protsess, kuid lõpptulemus on seda igati väärt.
Artikkel on ilmunud ajakirjas "Cheese"
