Looduse salajased hetked 1.osa
Artikli lisas: Sven Zacek (Sven Z.)
Tekst ja fotod: Sven Začek
Ma ei tahaks pajatada pikalt. Tahaksin rääkida hetkedest, mida mina looduses kalliks pean. Tahan rääkida sellest, mida võib ainult harva näha ning kui see on nähtud, siis võtab koheselt võimust teadmine, et on nähtud midagi ainulaadset, midagi kordumatut. Loomulikult pole kõik hetked sellised, palju on ka selliseid momente mida on lihtsalt raske näha. Selles esimeses osas räägingi natuke raskematest momentidest ning tõelised maiuspalad jätan 2. osa jaoks.
Karvakera
Sel kevadel oli mul võimalus jälgida kukkurtihaste pesaehitust. Istusin seal ja pildistasin neid vilkaid linnukesi, kes ikka ja jälle uue pesamaterjaliga kohale lendasid. Ja niimoodi päev otsa. Kukkur paisus lausa silmaga nähtavalt. Olin juba viis tundi ära istunud, joonud pudelist vett ning hammustanud leiba peale. Liikmed olid juba kanged ning ma plaanisin äraminekut. Aga magusam valgus oli veel ees. Otsustasin kannatada. Ning kannatused kandsid vilja, sest ka tihased olid pidevast ehitustööst väsinud. Emane jäi kuhugi kaugemale puhkama, kuid isane tuli tehtud tööd üle vaatama ning vahetult pesa kõrvale õhtuseid toimetusi tegema. Need napid viis minutit olid kuue ja poole tunnist passimist väärt, sest nende minutite jooksul õnnestus mul väga lähedalt näha sellist vaatemängu, mis tavaliselt kuskil võserikus toimub. Lisaks võttis tihane niivõrd palju erinevaid ja huvitavaid poose, et katik kippus lausa kuumaks minema. Mõte töötas palavikulise kiirusega, kuidas kadreerida, milline teravustamispunkt valida. Silm aga nautis vaatemängu. Juuresoleval pildil on tihane oma taguotsa puhastamas. Seejuures näeb ta ise välja nagu sabaga pall. Mulle meeldis see võte kuna tavaliselt on kukkurtihased väga saledad ja sihvakad ning ei oskakski arvata, et nad suudavad ennast absoluutselt ümmarguseks moondada.
Taavet ja Koljat
Kakuliste elu on raske. Peab ootama pimeduse saabumist, et võiks vaikselt nina kuskilt varjulisest kohast välja pista. Liiga varajane kõhukramp (loe: nälg) võib valusalt kätte maksta. Esiteks saad kõigi teiste metsaelanike hurjutamise osaliseks ning halvimal juhul võid varestele oma pesa reeta, mis tavaliselt lõpeb poegade surmaga.
Tulin parasjagu siiani teadaolevalt suurearvulisemat händkaku pesakonda üle vaata, milles oli koorunud 5 poega ning 4 ukerdasid juba ümberkaudsete puude okstel. Üks pisem konutas aga alles pesas. Jõudes pesametsale eelnevale väljale nägin juba valges jahtivad vanalindu. Mind silmates lendas ta metsa tagasi. Seal aga hakkas üks igavene näägutamine ja kraaksumine. Otsustasin asja uurima minna. Avastasin sellesama linnu ühe kõrge männi okstelt ning tema pea kohalt pahase pasknääri. Kakk ei lasknud ennast häirida. Istus vaikselt edasi ning söandas isegi nina nokkida. See sai talle aga saatuslikuks, sest just sellel hetkel otsustas pasknäär rünnata. Sulgi lendas. See oli võimas hetk. Nüüd sai ka kakuke aru, et asi on tõsine ning otsustas ikkagi mingi varjatuma istumispuu otsida.
Mina jäin sinna imestusest oma LCD ekraani vahtima. Loomulikult ei saanud ma seda momenti niimoodi pildile nagu oleks võinud, kuid mälupildile sain selle siiski ning usun, et see püsib seal selle kõvaketta eluea lõpuni.
Magav haigur
Haigru vanalind pausi pidamas enne järgimist vahetust. Kui pojad on väikesed, siis on alati vähemalt üks vanalind pesal. Kuna aga pojad on juba nii suured, et soojendamist ei vaja, siis saab natuke omaette olla. Istusin ka seal koos nendega 30 meetri kõrgusel. Tundsin kuidas tuuleke magama kõigutas. Minulgi vajus silm kinni. Haigur tahtis aga ainult ühel jalal magada, mistõttu natuke suurem tuuliil viis talt alati tasakaalu.
Ema ja poeg
Selle laanerähni perega sai ikka omajagu tööd tehtud. Päris palju aega sai nende vilgaste lindudega veedetud. Aga hing puhkas, sest see koht oli iseenesest väga ilus. Tõeline laas kuivanud tüügaste ja põlispuudega.
Viimastel päevadel kui rähnid olid inimestega juba harjunud söandasin nii lähedale minna. Loomulikult tõmbasin ma endale midagi katteks ja varjeks pähe. Ma soovisin lihtsalt seda momenti edasi ande, kuidas ema oma poegi toidab. See oli väga raske ülesanne. Esiteks toimus see niivõrd kiiresti ning teiseks olin ma ju põlislaanes, kus puudub igasugune valgus, millest tulenevalt ei saanud piisavat teravussügavust ega säriaega. Küll ma proovisin teravustada ema peale, küll poja peale, kuid kumbki ei tundunud see õige olevat. Siis aga mõtlesin, et teravustan söötmise juures kõige olulisemate detailide – nokkade peale. Tulemus? Ootan järgmist kevadet :)
Mängiv saarmas
Talvine kohtumine saarmastega oli kindlasti üks meeldejäävamaid. Ma usun, et nii palju erinevaid ning nende loomuliku käitumise juurde kuuluvaid momente on peaaegu, et võimatu paari tunniga ära näha. Isegi kui ma oleksin võinud ette soovida milliseid asju ja kuidas ma näha soovin, poleks ma suutnud sellist stsenaariumi valmis kirjutada. Perfektne valgus, vilgas perekond, aktiivne „konnastamine“ ja kõik selle juurde käiv.
Üks saarmapoeg oli teistsugune. Hakkasin teda meie sessiooni ajal „laisuks“ kutsuma. Ta tegeles oma asjadega, mängis omaette, „konnal“ ei käinud vaid napsas mõne ampsu teiste käest ning lihtsalt peesitas päikese käes kui teised usinasti sukeldusid. See vahva saarmas pakkus mulle just need parimad momendid, mis ma tol ilusal talvepäeval jäädvustasin. Hiljem kui ta oli ennast välja puhanud ning teised juba uutele jahimaadele suundunud, näitas ta oma tõelisi jahimehe oskusi. Peaaegu iga sukeldumine oli edukas. Ma sain väga lähedalt kuulda kuidas konnad hammaste alla krõmpsusid. Minu antud nimi oli osutunud ennatlikuks.
Unistav hunt
Jaa. See kohtumine tedremängus. See oli õige magus. Ütleksin, et magusam kui mu eelmine hundiseeria. Kella kahene äratus, matk läbi pooleldi sulanud ning õõtsuva raba ja tedremäng. Emotsioonid olid niigi üles krutitud. Ning siis
HUNT. Jaa. Tunduks nagu naudiks temagi seda võrratut hommikut. Istus ja kuulas tedremäng platsi juures. Ilmselt ei võtnudki seda jahiüritust väga tõsiselt. Kuid proovima ju pidi. Ning ta prooviski. Kuid ta oleks nagu teadnud, et see on lootusetu üritus. Rahulikul sammul astus ta edasi.
Kiivitajad kriiskasid nagu nad seda kogu aeg tegid. Hundionugi seisatas ning lükkas pea kuklasse ja vaatas taevasse. Võttis aja maha ning tegi 120 kraadise taevauurimise. See oli nagu unistus. Ei olnud midagi kindlat vaadata, lihtsalt vaatas.
See käitumine äratas minus veelgi rohkem aukartust selle aruka looma vastu. Tema nägemine vaba ja metsikuna käitumas nii nagu ta ise tahab jättis kustumatu mulje. Soovitan kõigile.
