Vesipappi passimas

Artikli lisas: Jan Siimson (okaskera) Tekst ja fotod: Jan Siimson

Jaanuari viimastel päevadel lapsega väljas kelgutades avastasin täiesti juhuslikult oma kodu lähedalt väikeselt jõekeselt, kinnikülmumata kärestikulisest kohast tegutsemas vesipapi. Fotokas oli muidugi kodus. Sai siis kiirelt ära toodud ja paar kaadrit suhteliselt kaugelt pildistatud kuna linnuke eriti lähedale minna ei lubanud. Järgmisel päeval oli papp kadunud, paar päeva hiljem oli aga linnuke tagasi, võtsin kodust voodilina ja fotovarustuse ja jõe äärde. Ajasin linnu kärestikult natuke eemale ja hakkasin kärestikukividele endale pesa tegema. Statiivi püstitasin enda kohale ja lina siis kogu kupatusele peale. Umbes poole tunni pärast oli papp tagasi ja sain kohe mõned kaadrid, mis olid jäänud filmi lõpuni. Filmi vahetusega „lumehunnik“ liikus ilmselt liiga palju ja linnuke lendas minema. Ootasin veel u 1,5 tundi, kuid tulemuseta. Papp istus 100 meetrit eemal ja solistas mõnuga hoopis seal.

Järgmise päeva pealelõunal tegin siis käepärastest materjalidest parema varje ja jäin jälle ootama aga kuna linnud olid korduvalt mu ehitustegevust vaatamas käinud, siis nii kiirelt nad enam ei tulnud ( ah jaa, sel päeval oli neid 2). Peale tunnipikkust ootamist tulid nad siiski piisavalt lähedale ja sain taas mõned pildid aga siis oli juba õhtu käes ja kodused tegemised ootasid.

Järgmisel hommikul pugesin juba 9 st varje alla. Selleks päevaks tegin varjes ümberkorraldusi, sättisin statiivijalad horisontaalasendisse, et saavutada võimalikult madal võttenurk, küll aga kaotasin seeläbi mugavuses. Passida tuli edaspidi põlvedele ja küünarnukkidele toetudes. Vesipapp ilmus nähtavale praktiliselt kohe aga tegutses minu peidukohast umbes 50 meetri kaugusel ja andis seal korraliku etenduse ( sukeldus , vedas sööki välja ja tükeldas seda jää ääre peal) ja nii väikeste vahedega peaaegu terve tunni, kuid lähemale ei tulnud. Hakkasin juba kartma, et mul tuleb enne lahkuda, kui ta minu juurde tuleb, kuid umbes 20 min enne kui lahkuma pidin lendas ta minu juurde kivile ( 10 m) ja hakkas ennast kuivatama ja puhastama. Pildistasin kohe mõnuga. Siis aga tegi näo nagu hakkaks magama jääma ja olin pisut pettunud kuid järgmisel hetkel oli ta juba hüppega vee all ja siis jälle välja ja jälle vee alla ja jälle välja. Lasin, kuni film lõppes aga papp ei kavatsenudki lõpetada. Viimaks oli mul lihtsalt aeg lahkuda ja tahtsin seda teha nii, et lind ei näeks mind peidupaigast väljumas aga ta ei teinud sellist nägugi, et kavatseks ära minna. Viimaks ei jäänud mul muud üle, pidin välja ronima, kuid imestuseks vesipapp ei lennanud minema, vaid ainult vaatas kahtlustava ilmega kuidas ma oma kola varjest välja jõekaldale upitasin ning minema jalutasin. Kuna põnevus oli suur, siis kiirustasin kohe linna fotolaborisse.

Kahjuks oli pettumus väga suur, kui pildid kätte sain (iso 400 film). Kohutav tera, olematud värvid ja loomulikult ka seda, et 300 mm toru on ikka vesipapi pildistamiseks 10 meetrilt liiga lühike, oma osa oli ka muidugi suhteliselt viletsal valgusel. Momente oli päris häid aga rahuldavaid pilte mitte ühtegi.

Paar järgnevat päeva ei olnud tuju jõeäärde minna, käisin vaid piilumas, kas linnuke paigas. Edaspidine läks nii, et ilm muutus paremaks ja kasutasin teist filmi ning sain paar filmitäit päris häid pilte.

Kokkuvõtteks pisut ka linnust: vesipapp on Eestis peamiselt talikülaline, tema pesitsusalad jäävad meist põhja poole, kuid on ka siin üksikuid pesitsusjuhtumeid olnud. Linnuke on suuruselt kuldnoka ja varblase vahepealne. Tegutseb madalate ja kiirevooluliste jõekeste ja ojakeste ääres. Ujub ja sukeldub palju ja väga hästi. Tegutseb uskumatult vilkalt ja ei püsi hetkegi paigal välja arvatud lühikesed puhkepausid, siis ajab suled kohevile ja kükitab kivil või jää äärel. Söögiks püüab veest vetikatesse ja kivikeste alla peitunud putukaid ja ka väikeseid kalapojakesi. Pildistamiseks väga huvitav kuid ka raske objekt. Minule peamiseks raskuseks oli manuaalfookusega objektiiv, väga palju tuli uduseid pilte, sest linnuke jõudis just sel momendil kõrvale hüpata, kui olin teravustamise lõpetanud. Palju aitab see, kui hoolega jälgid linnu tegevust ja siis üritad ennustada, kuhu juba ette teravustada. Soovitan soojalt teistelgi katsetada kui kellelgi läheduses mõni neist linnukestest tegutsemas on. ( see jutt linnu kohta ei ole mingil juhul teaduslik materjal, see on peamiselt minu enda tähelepanekute põhjal kirja pandud ja üht teist olen ka lugenud :p )

Siia juurde ootan ka Svenilt pikemat sorti kommentaari tema kogemuste kohta sellest samast isendist!

selena 25.02.2005, 08:52
Respekt loo autorile:) Ma mõtlen, et niisugune pildistamine nõuab ikka suurt püsivust ja pühendumist, seda enam, et filmile - tulemust ei näe kohe ja see, mida ükskord näed, võib hoopis pettumuseks osutuda. Aga vesipapi jälgimine nii pikal ajal pakkus kindlasti võrratu elamuse. Olen ka talviti neid Taevaskojas jäälindu otsides (keda aga kunagi leidnud pole) vaadanud. Eriti vahva on, kuidas vesipapp veest väljaulatuval puunotil jalgu nõksutab. Aga pildistamiseks on seal sügavas orus alati liialt pime, nii saabki vaid binokliga selle toreda linnu tegemisi jälgida.

Sven Z. 25.02.2005, 18:17
Jaa, püsivust on tõesti kuhjaga vaja, võin seda omast käest kinnitada. Varjes tuleb istuda tunde, siis on huvitav kui linnuke nägemisulatuses on, siis kui pole tuleb omi mõtteid mõlgutada. Kui aga linnuke on nähtaval siis on alati huvitav jälgida tema toimetusi. Nii saab vajalikku infot kui lind lõpuks pildistamisulatusse tuleb, et siis mitte otsustavaid momente maha magada. Tänu Janile sain minagi sel talvel väga hea vesipapi seeria. Vapustav lind, hull sagija, kunagi ei hakka igav, alati üllatab millegagi. Näpp peab alati päästikul olema. Vot selline looduse jälgmine mulle meeldib, saab liigist väga hea ülevaate.

poolveeline 06.03.2005, 23:00
Jah vesipapp on tore lind, keda taevaskojas mõni aasta isegi pesitsemas võib näha. Reedel käisin taevaskojas ringi ja nägin kaht vesipappi, lasi teine lausa 4,5 meetri peale, liikusin muidugi linnu vee all oleku ajal. Rääkida tahtsin oma mõne aasta tagusest kogemusest . Oli talv, kus pakane langes -30 külmapügalani. Võrumaal linnamäel, vana veskitammi all saarma jälgi otsides, avastasin üsna lühikesel kärestikul viis vesipappi tegutsmas. Linnud lasid üsna ligi kuna oli väga külm. Kolmesajasest torust jäi väheks seega kasutasin konverterit (soligor)mis jättis jälje pildi kvaliteedile, filmiks oli ilmselt provia 100f. Eelneva jutuga tahtsin öelda vaid seda, et on vaja leida see õige koht, siis kõik hästi. Seal polnud vaja ei varje telki ega midagi, oota vaikselt ja vajuta. Kuigi -30 kraadiga oli see ootamine üsnagi ränk. Mõni pilt tuli täiesti talutav, kuid kui mõtlen milliseid pilte oleks sealt mõni proffessionaal võinud teha tõusevad ihukarvad püsti. Taevaskoja valguse koht ütleksin nii palju, et pärastlõunal mõnes kohas päris ilus mahe talvine päike kus nägin vesipappi tegutsemas.

tommy 07.03.2005, 18:41
Sel nädalavahetusel õnnestus jälgida vesipapi tegemisi Saaremaal, Kuivastu-Kuressaare maantee Lõve jõe silla all .. laupäeval oli kolm isendit tegutsemas, pühapäeval paistis kiirel ülevaatamisel üks .. Seal on sellist vesipapile sobivat õhukest jõelõiku ainult mõnikümmend meetrit silla juures ja seal nad ka tegutsesid .. Jõekaldad küll küllalt kõrged, aga sobiva kohavalikuga peaks pilti saama teha küll .. 400mm jäi ilma varjeta pildistamiseks küll veidi lühikeseks ... Aga kellel sealkandis rohkem aega ja võimalust - andke tuld!!

selena 08.03.2005, 09:48
Näitena siis loodusemees Arne Aderi Taevaskojas tehtud pilt: http://www.loodusemees.ee/pildipank.asp? RECORD_INDEX[fotopank_ekraanile]=13&RECORD_INDEX[fotopank]=11&otsingutekst=G_u_u_s Talvine päike käib madalalt, ei jõua tõustagi üle kõrgete kuuselatvade, kui juba vajuma hakkab. Märtsis ehk tõesti ulatub Taevaskojas ka jõekallast valgustama.

selena 08.03.2005, 10:02
Vabandust, see oli liiga pikk link. Näitena siis loodusemees Arne Aderi Taevaskojas tehtud pilt: http://www.loodusemees.ee/aa/mi/050227aa003.jpg

Kristjan 11.03.2005, 15:08
pealinnainimesena võin veel välja pakkuda Keila-Joa, kus sai eelmine aasta samal ajal jälgitud vesipappi. Toimetas teine üsna joa lähedal, külmal hommikul, kella 8-9 vahel.

Jaak Põder 28.02.2006, 22:37
Vesipapi juures minu arust üks huvitavamaid tegevusi on see, kuidas ta iga natukese aja tagant oma sulgi õlitab. Pikemalt ei peatu sellel, aga mõne aja pärast viskan oma kodukale teemast mingi seeria üles.