Kohtumine huntidega

Artikli lisas: Sven Zacek (Sven Z.) Tekst ja fotod: Sven Začek

Selleks, et kõik ära rääkida, pean alustama oma esimesest kohtumisest kriimsilmaga. Nüüd tagasi mõeldes oli see väga tähendusrikas ja minu huntidega hea läbisaamise algus. See juhtus ühel ilusal päeval umbes 4 aastat tagasi kui ma esimest korda püssiga metsas olin. Jah, siis veel tõelise relvaga, mitte fotopüssiga. Eesmärgiks oli augustikuine metssea passimine.

Juhtus aga nii, et kuskil üks tund enne loojangut kuulsin kedagi minu poole tulemas. Ikka sahh-sahh-sahh – heli, mille tekitajaks oli südasuviselt kõrge hein. Oma üllatuseks nägin, et tegemist oli suure hallivatimehega, kellele hein oli ainult rinnuni. Teatavasti oli hunt tol ajal veel lindprii, mina aga noore ja rohelisena seda ei teadnud. Käsk oli käes, täna laseme siga. Vaatasin siis seda võimast ja iseteadlikku elukat ning tema tarka nägu ja tundlikke silmi ja jätsin paugu tegemata, põhjusel, et kui hiljem oleks minu käest küsitud miks sa lasid, poleks mul ühtegi asjalikku vastust olnud. Hundionu seisatas jahipukist kuskil 30 meetri kaugusel, mõtles veidi ja võttis suuna metsa poole. Läinud ta oligi. Minu hinge jättis see aga jälje ja ma jäin vaikselt omi mõtteid mõlgutama.

Nagu arvatagi võite, sain pärast korraliku peapesu, et mis kuradi jahimees see on, kes hundigi laskmata jätab. Selgus, et meie jahtkonnas polnud varem keegi hunti pukis istudes näinud. Mul aga polnud kahju, et see hundike eluga pääses. Mulle oli kohale jõudnud, et olin näinud ühte looduse suurt imet, midagi sellist, mis paljudel terve elu jooksul ei õnnestu. Ning leidsin, et ma polnud seda kurjasti ära kasutanud.

Sellest ajast saadik olen palju mõelnud tolle hundi peale, juhuste peale mida elu pakub ning ka algaja õnne peale. Hunt nagu oleks aimanud, et ta on väljaspool ohtu ning võib ennast mulle näidata. Ikka nägin siin-seal aegajalt hundi jälgi, mis tekitasid omapäraseid tundeid ja mõtteid ning panid arutlema selle üle, kus need ilusad, targad ja julged loomad elutsevad.

Tulles nüüd värskemate sündmuste juurde, siis sai asi alguse tegelikult laupäeval kui nägin koos tädipoegadega neljapealise hundikarja jälgi. Need looklesid otse metsateel ja niimoodi umbes 10 km, ikka oli vahel keegi metsa põiganud. Samuti olid nad üksteisega mänginud, ühesõnaga olid joovastunud meeleolus. Meiegi meeleolu oli vastav, nii paljude huntide jälgi korraga polnud meil kellelgi õnnestunud näha. Huntide nägemiseni asi aga ei viinud, sest jäljed olid jäetud öösel. Teades huntide liikumist ja nende territooriumi ulatust, oli selge, et nende nägemisest võime ainult unistada.

Loomulikult ei andud asi mulle rahu ja pani mõtlema. Seega otsustasin pühapäeval tagasi minna. Seda enam, et vahepeal oli maha tulnud värske ja kohev lumi, mis oli kõik eelneva kustutanud ja nagu uue puhta lehe pööranud. Nagu arvatagi võite, polnud huntidest enam haisugi. Ainukesed jäljed olid minu auto omad. Otsustasin hoopis ühe põdraringi kasuks, mis lõppes samuti tulemusteta. Tagasiteed alustades aga avastasin oma värsketel kummijälgedel veelgi värskemad hundijäljed. Erutus tõusis. Keerasin otsa ringi kavatsusega uurida, kuhu siis seekord minek. Ma ei suutnud oma silmi uskuda kui 30 meetrit eemal üks hunt üle tee hüppas. Välkkiire liigutusega sirutasin kaamera järele, power ON ja aken lahti ning jäin ootama, sest jälgede järgi tundus neid kaks olevat. Ootan ja ootan - ei midagi. Sõitsin siis üle tee hüpanud hundi jälgedele, et neid täpsemalt uurida. Seisma jäädes nägin, et vahetult auto taga keset teed seisabki teine hunt. Lükkasin ukse lahti, astusin sammu välja ja pildistamine hakkaski pihta....

Minu esmakordsest kohtumisest hundiga oli möödas natuke üle 4 aasta ja mulle oli antud teine võimalus, milles oli õnne osakaal samasuur kui tol kuumal augustipäeval. Ja jällegi oli selline tunne, et hundid olid kindlad oma ohutuses. Selle kohtumisega kaasnenud emotsioonid olid veelgi vägevamad...hundi ja inimese kohtumine on midagi erilist. Tegemist ju ikkagi omas valdkonnas ülitarkade olenditega. Seda peab ise kogema, et mõista. Egas midagi...8 aasta pärast uus kohtumine :).

Toomas 21.12.2004, 20:36
Sa Sven oled üks õnnelik inimene. Ma tean vähemalt kümmet üldse mitte algajat jahimeest, kellel pole õnnestunud hunti oma silmaga näha, hoolimata mainitud jahtidest lindpriidele. Ise olen hunti küll näinud aga mitte kunagi sobivas kauguses-valguses. Hunt on selline natuke müstiline loom, inimesega on tal sootuks lähedasem suhe kui ilvesel või karul, samas näevad teda vähesed.

Sven Z. 21.12.2004, 20:41
Täpselt nii ongi, et paljud pole juhtunud ja ilmselt ei juhtu kunagi metsikus looduses huntidega kokku, olen väga õnnelik, et mul on see õnnestunud. Nagu juba mainisin, siis olen palju-palju kordi tagasi mõelnud tollele augusitkuu päevale ja sellele, kuidas seal juhtunul võis olla oma käsi mängus mu praegustel õnnestumistel. Hunt on jah salapärane, inimestel oleks hundilt palju õppida.

EMES 21.12.2004, 22:47
väga lihtne ja hea lugu. usun, et paljudele tundub see lugu isegi liiga lihtsana ja mitte ebatavalisena, sest miski linna inimese jaoks on selline loom kui......koer. olen ise uurind selle metasalooma kohta käivaid lugusid ja......ausalt.....aina sümpaatsem ta on. ajakirjandusest jooksevad läbi kyll lood, hundist, kui selle suve horrorist.....aga.....nagu inimene ise parem oleks. .......mäletan sama ülevat ja õndsat tunnet kui jäälinnuga kohtusin. ....hundi vastu aga ei saa.....ehk õnnestub kunagi selle metsakoeraga ....mõtteid vahetada.

aarengu 22.12.2004, 09:09
Lugu ise on ilus. Sümpaatsus aga jääb hundi korral mitmesse äärmusesse. Meenub vaid aasta umbes '84 või '85, kui hundid avastasid vist oma kutsikate õpetamiseks hea rammusa mullikakarja. Ilusasti võeti paar ööd järjest kaks looma maha. Ning ega siis teda kohe maha murta vaid ikka kintsust alustatakse vaikselt. Niipalju öösiti lõket teha pole küll rohkem kunagi saanud ega saagi ilmselt.

MarkoH 22.12.2004, 09:44
Svenil on õnne nagu tõrva alati, vahet pole kas "õnnetooja" on kodus või kaasas :P Peaks endale ka sellise muretsema :D Igatahes, ma ise käin ka, aga kahjuks mitte väga tihti ajalistel põhjustel, sellises metsas, kus on alates jänesest lõpetades ilveseni, aga pole veel kordagi suutnud hunti näha, rääkimata ilvesest.... See on tohutu vedamine, saada säärased kaadrid ilma passimiseta ja ma pakun välja, et isegi keskmise õnne korral on 1/100 ülisuur võimalus. Au ja kiitus pildile saamise eest sõber Svenile :) Väga pädev, ajab ennast ka koledal kombel metsa.....

MarkoH 22.12.2004, 16:04
Mina siiski vaidleks vastu Sulle Ott, sest ma olen ka päris palju käinud võpsas ja kui me ei kasutaks sõna õnn, siis kasutaks ometigi väljendit "õnnelik asjaolude kokkulangemine" (edaspidi ÕAK), mis määrab suuresti selle, kas saab pilti või mitte. Kui sihipärase varitsuse puhul võiks olla strateegia ja eelluure 75% ja õak 25%, siis sellisel tulin-nägin-tegin stiilis üritusel, nagu meist enamik harrastab, on asi küll ilmselt sedasi, et õak % on 90 ning koha teadmine, ilm jms tegurid on järgijäänud 10%.

Sven Z. 22.12.2004, 16:13
Olen täiesti nõus, et õnne osa oli omal kohal, aga kui ikka järhepidevalt käia, siis selle osakaal langeb, sest mittenägemise tõenäosus järjest väheneb. Tegemist on loomulikult marginaalsete suurustega aga siiski :D

Tõnu Ling 23.12.2004, 10:32
Mõnus lugu, Sven! Õnn on usina vend. Ja tegijal juhtub nii mõndagi.

Toomas 23.12.2004, 11:16
Kaupersile: See ei vähenda Sveni pildi väärtust kuidagi, kuid Eestis on huntidest isegi filme tehtud, fotodest rääkimata.

Toomas 23.12.2004, 16:07
Marani loomingus peaks hunti olema käsitletud mitmel korral, viimase aja asjadest meenub Võitmatu hunt, BBC ja meie omade koostöö. Hundipilte on Jüssil, ZooBot instituudil on kindlasti hundipilte ja ma pole kindel ,et Tiit Hundil pole ühtki Eestis tehtud hundipilti.

Toomas 23.12.2004, 16:11
...ja Kaupo, viimase all pidasin ma silmas ikka seda, et mina pole T.Hundi piltidega nii kursis, et väita, et tal mõnda koduhundi pilti pole :)

Toomas Ili 24.12.2004, 12:34
muideks, ühe hiljutise (nime ei suuda kuidagi meenutada) eesti loodusfilmi hundikaadrid ei ole filmitud eestis. kuskil venemaa kolkas pidi asuma miski hundifarmi taoline koht, kus loodusfilmimehed üle maailma käivad "vabas looduses" häid hundikaadreid hankimas. tean isegi mõnd meest kes seal huvitavaid asju näind on. nimesid pole mõtet küsida :)

Sven Z. 24.12.2004, 13:18
See on seesama film seeriast "balti Saladused", üks osa on Võitmatu hunt ja teine Kopra tagasitulek.

EMES 28.12.2004, 20:59
....et ehk pakub siin susijutu all huvi üks artikkel, mille leidsin 1982a Eesti Loodusest (oktoober), lk 633 "Hall hunt ehk susi meie mail". Autoriks Mati kaal. Mõni lõik sellest loost. Kellel huvi, see leiab kindlasti lugeda mõnest raamatukogust. Kogu lugu koos faktidega siinkohal ei hakka esitama. ..................Eesti praegusele territooriumile asusid hundid (K.Paaveri) arvates tõenäoliselt 10000-11000 aastat tagasi. ........XVII kuni XIX sajandini oli meie alal nii palju hunte, et kirjutatakse üksmeelselt hundinuhtlusest. Kambja ümbruses kirikuraamatute järgi ajavahemikus 1762-1767 on huntide ohvriks langenud 12 inimest. Enamasti olid need mudilased, aga oli ka paar karjatüdrukut. 1 novembrist 1822 kuni 1 novembrini 1823 murdsid hundid Liivimaal üle 30000 kodulooma, nende hulgas 3084 hobust ja varssa.......Vallakohtu aruannete järgi tapeti Liivimaal ajavahemikus 1835-1860, 8480 hunti, nendest esimesel aastal 578, viimasel veel vaid 80 ja teateid huntide tegutsemisest tuli vaid üksikuist paigust....................... 1935-1940 oli Eestis 10-20 kriimsilma, enamasti läbikäijad, mistõttu oli hea jälgida selle liigi taasasustamist meie aladel pärast viimast sõda. ......1950 a loendati paikseid hunte 500-600. Nii või teisiti ammendasid hundid oma loodusliku toidubaasi. Õige pea hakkas kasvama koduloomade murdmine. 1950-1954 olid numbrid järgmised 314 hobust, 831 veiseid, 2720 lammast. Arvestati ainult kindlustusealisi loomi. Sagenev hobuste ja veiste, raskemini tabatava saagi kimbutamine viitab samuti loodusliku toidu nappusele. Põllu- ja jahimajandusele tekitatud kahju sundis moodustama spetsiaalseid kütibrigaade, kes hävitasid 1955a esimese kolme kuuga Eestis üle 100 kriimsilma. Märgatavat edu andis baariumfluoratsetaadiga mürgitatud söötade laialdane kasutamine. Huntide hulk suruti 1960 aastaiks 20-30 isendini, kes kõik elasid inimasulaist kaugel. Tasapisi soikus taas hundijaht.......1970 aastate lõpust alates, oli meil hunte juba 300-400., olgugi, et igal aastal üle 100 maha lastakse......... Kogu Eestis jõuti suhteni, et kütiti sama palju kui loendati, aastal 1980. Mis ühelt poolt peegeldab ulatusliku sisserännet ja teisalt kehtiva loendussüsteemi mannetust näitamaks selle liigi arvukuse tegelikku seisu.......................selline susilugu siis.....nii umbes 25 aastat tagasi.

Sven Z. 28.12.2004, 22:17
Päris ränk võis olla. Ilmselt tollest kaugest ajast ongi pärit kõik need hirmulood. Siis võidi susidega ikka parajalt kimpus olla. Päris karm kui aastas ikka 12 inimest ära killitakse ja peamiselt lapsed, ei saa lapsi metsa lastagi. Aga hävitustöö on ka ikka päris karm olnud, tohutud numbrid, loen ja imestan. Otsin selle artikli kindlasti üles ja loen läbi. SUur tänu viitamast.

EMES 12.01.2005, 20:54
Veel üks hundilugu aegade hämarusest. Jällegi "Eesti Loodus" aasta seekord 1974 november. Autoriks Hella-Mare Männamäe. .............ja seekordne lugu pajatab ühest Hiiumaa hundist. Oma imestuseks ühel töölõunal Hiiumaast rääkides, ütles lauanaaber, et tema sellest hundist kuulnud, et.....võibolla teiegi. Siinkohal ei jõua ma seda kogu lugu ümber trükkida, et kel suurem huvi leiab, või küsib minult lugeda. Miks sellest siin kirjutan......siis lugu suuremalt osalt julmast inimesest (laiemas mõttes) ja...lugu ise meeliköitev ja....mõtlema panev. Lühidalt räägib lugu ühest üksikust hundist, kes jäi nigelate talvete tõttu Hiiumaale lõksu ja.....seal kodunes, ega lahkunudki. Nagu inimene ikka, ajas kõik pahateod hundi kaela ja jahimeste kirg oli see hunt kätte saada........kuid, kätte teda ei saadud. Loomulikult sai sellest lõpuks eesmärk omaette. Nüüd lõigud tekstist:....................Ega hiidlastest jahimeestel kerge olnud: ametivennad mandrilt tögasid neid igal võimalusel küll suust suhu, küll Eesti Raadiotki appi võttes. Lõpuks oldi suurel maal lõplikult veendunud, et hiidlastest ikka hundikütte pole ja asuti ise asja juurde. ............................Vist linnamehe algatusel prooviti kõigepealt mürgiga. Ei mäleta enam millise loomakorjus hundisöödaks viidi, aga mürk oli mõjus: mõni aeg hiljem lähedusest leiti surnud nugis. Siis viidi metsa elus koer, mürgiampull nahaalla õmmeldud. Pean tunnistam, et olen koerte sõber. Eks ma hoidnud siis hundile seda enam pöialt. Mis koerast sai, ei tea. Hunt elas edasi. Kui tal koera liha järele himu tuli, läks ta lihtsalt Laasile ja võttis heaks metsavahi majavalvuri. Tookordne metsavaht Linnam - seesama, osav jahimees kes metsas, jänesed ainsa pilguga tavalisteks ja "pekijänesteks" liigitas ning viimaseid jutu järgi igal talvel tünnitäie sisse soolas (olevat toekam kui sealiha) -, kinnitas: ega tema muud ei kasvatagi kui igal aastal ühe koera hundile ja "nootisid" endale (kuna kesvamärg laulma paneb, jutt muidugi viljast). ....................Tallinna meeste targal õpetustel organiseeriti siis suurem ajujaht, mida Hiiumaa metsades nähtud. Nagu hiiglaslik kamm rehitses metsad läbi - polnud võimalustki, et hunt piide vahele jääks... Pääses ta selgi korral. ....................................nii, teen siin kohal pausi ja....jäägu loo lõpp igaühel enda avastada.

Toomas 12.01.2005, 21:07
...ja külastage Hiiumaa muuseumit :) P.S Ajujahil käisid saarlased...ega nemad ikka hiiu hunti metsast kätte saa :) Nad ei ole ju metsaga harjunud :)))

Sven Z. 12.01.2005, 21:23
Krt, inimene on ikka vahel päris debiil küll. Üks hunt terve Hiiumaa peale kulub ju ilusti ära. Ja eks oli talgi raske, sest ta oli ju erakuks jäänud. Liigakaaslaseid ju polnud. Lomulikud vajadused rahuldamata. Arvata võib, et kui juba sihuke hullus käis, siis see hunt ikka kätte saadi....ega üks hunt ju ei saa terve Eesti verejanuliste jahimeeste vastu....ju siis kõndisid järgmine kord käest kinni..

weasel 13.01.2005, 12:57
Minu lõpp viimasele hundiloole... ... ja kui ta surnud pole teeb ta siiamaani jahimeestele Hiiumaal tünga :)

EMES 13.01.2005, 18:50
jah..............Toomase variant õige. .....ja sellise viimase lõiguga see lugu lõppes: ......Üks muuseum on nüüd ka vähem. Kassari koduloomuuseum. Tuttavaid ei ole kuigi meeldiv täistopituna näha, isegi siis mitte, kui nad on ainult hundid.

EMES 13.01.2005, 19:09
NB! ...sellel pühapäeval, etv kell 11.15 "Minu Misa - hunditüdruk" .....lastefilm, aga usun, et täitsa vaadatav....vähemalt reklaami 10 sekundiline klip....hundi pilgust läbi kuuseokste jättis hea mulje :)

Sven Z. 13.01.2005, 19:42
Ei saa vist kahjuks vaadata....mul üks metsaretk plaanis. Pealegi lubab üle pika aja natuke külma, mis kindlasti looma liikvele paneb :) Aga suur aitäh teatamast.

kaska 14.01.2005, 17:41
Selle Hiiumaa hundu lasi mu sugulane ja niipalju kui ma kuulnud olen ei olnud see midagi nii väga kerge üritus, aga no võimalik, et jahimehejutt :))))

Ralfionu 17.01.2005, 22:26
Emes, kas sul on mingi punktitõbi? Ausalt – raske on lugeda ja kirjutatu mõtet jälgida, kui suvalises kohas selline ...................... rida jookseb. Eesti keeles on ju mõtete kirja panemiseks kõiksuguseid märke piisavalt - kasuta neid.

EMES 18.01.2005, 15:13
õige märkus....selle punktitõve kohta. kui keegi oleks nii lahke ja saadaks mulle e-mailile mingi juhise, kuidas kirjutada taandreaga, kuidas jätta vahele rida, kuidas bold-italic-jne .....siis olen ma peaaegu nõus loobuma punktimaaniast.......ei ole just miski kõva itimees, et seda html-i välja lugedaja. olen ammu tahtnud tigekullidele selle kohta kirja saata, aga.....kui nyyd teemaks sai võetud, siis ehk aitavad mind võhikut.......ja tegelikult ma arvan, et selliste asjade puhul võiks ikka otse e-mailile kirjutada, mille kindlasti siit leiad.....pole nagu selle loo rida. olen ka vist ainuke punktimaniak, keda korrale kutsuda. yhesõnaga oli õige märkus!

egon 20.01.2005, 08:58
Ma kujutan ette, kui erutav oli lugu Hiiumaa viimasest hundijahist. Seda erutust põhjustas lisaks hundijahile ka hundi surmanud küti isiksus, kellest on saanud kohalik legend. Nimelt, olevat hiidlastel külalisjahimeeste jaoks selline viktoriiniküsimus: kes oli see mees, kes lasi Hiiumaal esimese hobuse ja viimase hundi? See hobune lasti tolle sama legendaarse seltsimehe poolt heauskselt põdra pähe - on mujalgi sellist jama ette tulnud. Mis Hiiumaa huntidesse puutub, siis elab seal tänasel päevalgi üksik hunt (isane). Võta sa nüüd kinni, kas on ta õnnelik või õnnetu. Igaljuhul kohalikud jahimehed on tema suhtes dolerantsed.

Sven Z. 04.02.2005, 18:40
Täna läksin sinna kohta tagasi ja oh üllatust hundikari oli uuesti kokku saanud. Leidsin tutavast kohast 4-pealise karja jäljed. Ma ei tea kas asi on minu aga .... ma ei oska seda tunnet kirjeldada, mis minus tekib kui ma hundijälgi näen. Tekib teatud aukartus...ma võrdleks hundikarja jälgede nägemisest tekkivat aukartust värsketest karujälgedest tekkivaga. Eriti ülev tunne. See annab laengu terveks päevaks ja metsasliikudes mõlgub alati ajusopis, et siin on hunte. Ei oska kuidagi seda sõnadesse panna.

Sven Z. 06.02.2005, 17:03
Eile oli nii, et minu üleeilsetel jälgedel olid sellesama karja jäljed. Hull tunne. Hakkasime uurima ja nad jalutasid mööda minu jälgi täiesti avalikult kilomeetreid, Alles, seal kus mina oi tagasi keeranud, olid võsavillemid oma teed läinud. Kuid vahepeal, kus mu tagasitulekurada erines mineku omast oli ka hundikari kaheks hargenud, kaks pead mööda minekujälgi ja kaks pead mööda tulekujälgi. See autkartus, millest ma enne rääkisin kasvas kohe kümnekordseks. Oli täpselt selline tunne, et tervel metsal on silmad ja jälgitakse ainult meid. Pealegi sain kinnitust üks minu isiklik arvamus, mis hakab tasapisi teooriaks kujunema - ma veel ootan paar faktilist kinnitust ära, enne kui selle lõplikult sõnastan :)

poolveeline 06.03.2005, 23:12
Mnjah ilma õnneta ei tee kahjuks loomapildistamises midagi ära, kuid selle õnne pead kuidagi välja teenima. Au nendele meestele kes selle välja teeninud. Sügisel sattusin polügonil Alam-Pedjal värsketele hundi jälgedele ,kuidagi mõnus tunne oli nende loomade öiseid tegemisi lahti arutada. Ise pole kunagi hunti üritanud jäädvustada. Olen nõus, et paljud kogenud jahimehed pole hunti elus ihusilmaga näinud ja kui on siis surnud peast.

Taimo Jõõts 11.11.2005, 11:36
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=11574950&categoryID=120&ndate=1131610251 Näib, et süüdistatakse neidsamu Sveni tuttavaid.