looduspilt.ee algus...
Artikli lisas: Marko Haug (MarkoH)
Juba mõnda aega plaanisime
Sven, Kristo ja mina (st Marko) kokku saada, teha paar ühiskülastust metsa ja vähe plaani pidada. Täna sai teoks suursündmus, kus Sven sai mahti tulla lõunast põhja. Suur päev oli see ka veel selle poolest, et see oli üldse esimene kord, mil me kõik korraga kokku saime ja Sveniga polnud vähemalt mina enne näost-näkku kohtunudki. Põhjus, miks tema siia tuli ja meie tema juurde Võrru ei põrutand, oli Rahva Tahtes, ehk enamuse surves :) Aga kuna meil on demokraatia, siis järgmise külastuse teeme meie Kristoga Sveni jahimaadele, mis loodetavasti kujuneb samuti huvitavaks. Ahjaa, peaks veel mainima, kuidas kõik see mees omavahel tuttavaks said. Selles on süüdi nimelt fotokala, kus mina ja Sven suhtlema hakkasime, kui äärmiselt sarnaste huvidega inimesed. Kristoga sain tuttavaks läbi objektiivi müügi kuulutuse, mispeale Kristo objet katsuda tahtis, ning selgus, et me mõlemad Paide mehed oleme. Nii me siis koos metsa põrutasimegi. Kuidas Kristo ja Sven tuttavaks said, sellest ehk allpool nendepoolsetes kommentaarides.
Niisiis esimene õhtu. Kuigi kellaaeg oli juba kahtlane, otsustasime siiski kohe väikese metsakülastuse teha, läksime riideid vahetama ning põrutasime võpsa. Näitasime Svenile Väätsa jahimaid, mis aga kahjuks kujunes sedapuhku väheviljakaks - ühes augus passis ees mingi sierramees ja ühtegi elavat hinge polnud näha, teises augus mürasid traktoristid rohtu niites ja - no ega sealgi suurt lööki polnud. Saime lihtsalt ilusat maastikku nautida. Tee peal nägime küll kahte kitse, kuid otsustasime, et laseme neil rahus süüa. Muide, ei teagi veel, kas looduspildi "vapiloomaks" kujuneb kits või keegi muu, sest vähemalt iga kord kui mina - kas siis üksi või kellegi teisega - metsas käin, ei jää kits küll kordagi nägemata. Pärast seda väikest metsaretke põrutasime tagasi Paidesse ja läksime Kristo poole, kus tema abikaasa oli meile valmistanud suurepärast siga. Kiitsime sea headust ja Kristo naist ning jõudsime ühisele siirale arusaamale - väärt naine tal :)
Pärast sellist mõnusat õhtusööki töötas meie kolmas korrus siiski üllatavalt hästi ja saime väikese joogi (mina Fanta :P) saatel nii üht kui teist plaani peetud, mille esialgu lootsime tasahilju realiseerida alles kevadeks. Selleks suureks plaaniks oligi siis seesama lehekülg, mida Sina, austatud loodushuviline, siin hetkel loed ja vaatad. Üllataval kombel oli meil kolme peale piisavalt "ajujõudu", et asi käima lükata. Praeguse tulemuseni saamisest me tol korral veel ei julgenud unistadagi. Panime paika saidi algsed põhikontseptsioonid: ideed, funktsionaalsuse ja menüüd ning tööjaotuse, mis kujunes järgnevalt:
kujundus - Kristo,
kodeerimine - Marko ning abitekstid, reeglid, foorumi tõlke on korraldanud
Sven. Kahju et neljandat progemishuvilist fotosõpra ei leidunud, hea meelega oleks progemise sõbralikult ära jaganud, õnneks oli mul teatud "peehaapee segastel" hetkedel abiks parim sõber
Guido, kellele me siin ka üheskoos tänu avaldame. Samuti on meie abistamisel käe valgeks saanud Kristo abikaasa, kes tsenseeris/ohjas/parandas Sveni (ja teiste) sõnade valikut jms. Rohkem siinkohal enam ise ei plärakski, vaid annaks sõna teistele loodupilt.ee kaasautoritele, et nad saaks lisada omapoolseid mõttekilde ...
Sven lisab: Täpselt nii see oligi. Kristoga sain mina vist tuttavaks nii, et ta kirjutas minu koduka külalisteraamatusse, et ma tehku oma domeen, sealt läks jutt edasi meilitsi ja juba metsaradadel. Kristo blogikas saigi looduspilt.ee mõte esmakordselt välja käidud. Vapist rääkides - kits on vist päris hea idee, kuna kitsi saab jah alati ja kõige rohkem nähtud, samuti on nad väga ilusad ja graatsilised loomad. Loomafotograafi esimene ülesanne peakski olema pädev kitsekas. Samuti võiks vapilooma küsimuses lähtuda sellest, et kes oleks raskemini tabatav subjekt ja suurim unistus pildile saada. Ilves, karu ja hundikari tulevad meelde :)
Kristo lisab: mhmh - minu arvates võiks vapiloom olla Egiptuse võsajänes - kuna selle looma pilt on meile päris kättesaamatus kauguses.
