Iseteravustamine lindude pildistamisel
Artikli lisas: Kilvar Kessler (Seiraja)
Edukas linnupildistamine sõltub suleliste elu-olu heast tundmisest, objektiivi fookuskaugusest ja fotoaparaadi omadustest. Viimastest on üheks tähtsamaks iseteravustamise võimekus koostoimes objektiiviga.
Arne Ader ja Urmas Tartes oma suurepärases õpikus Loodusfoto lugu ja lumm kirjutavad: „Kui pildistame kiiresti liikuvat objekti, mida on ühe teravustamispunkti abil raske jälgida, tuleb aparaadi teravustamissüsteem täie võimsusega tööle panna...“ Linnud kahtlemata on kiiresti liikuvad ja suhtelised väikesed objektid, kes tegutsevad väga erinevates keskkondades. Neile ei ole võõras õhk, maa ega vesi. Nad tegutsevad kuumas ja külmas, hommikul, päeval ja õhtul, mõned isegi öösel.
Antud kirjatöös käsitlen linnupildistamise vaatevinklist fotoaparaadi iseteravustamise meetodeid, iseteravustamispunktide kasutamist, iseteravustamisre˛iime ja nende vahetamist. Lõpetuseks annan soovitusi, milliseid seadistusi kasutada tüüpiliste linnupildistamise juhtumite korral. Siinses artiklis ei käsitleta iseteravustamisega seonduvaid teemasid: kere kalibreerimist koostööks objektiiviga, seeriavõtteid jmt. Artiklis toodu rakendub Canoni teatud mudelite ja objektiivide suhtes, kuid võib olla ülekantav teistele tootjatele.
Iseteravustamise kaks meetodit
Lindude pildistamise puhul saab pigem piiratud juhtudel rakendada käsitsiteravustamist (mf), kuna tiivuliste näol on tegu küllalt elavaloomuliste liikujatega. Seega tuleb usaldada kaamera iseteravustamise (af) võimekust. Iseteravustamise võimekus on aga suuresti sõltuv kaamera vastavate sensorite tundlikkusest, neile langevast valguse hulgast. Kõigi muude näitajate sama olles, mida suurema maksimaalse avaga objektiiv, seda täpsem ja kiirem teravustamine, kuna sensoritele langeb rohkem valgust. Näiteks maksimaalse avaga f2,8 objektiiv avab fotoaparaadi iseteravustamisvõimekuse paremini, kui suhteliselt „pime“ objektiiv maksimaalse avaga f5,6. Teisalt, arvestades lindude mõõtmeid ja tegutsemise omadusi, tuleks linnupildistamisel eelistada maksimaalsele avale suuremat fookuskaugust. Samas maksimaalse avaga f8 õnnestub iseteravustamine vähestel keredel (1D seeria ja 5D3) ja seegi toimub üsna aeglaselt.
Iseteravustamisel saab eristada kahte põhimõtteliselt erinevat meetodit: faasimääratlus (phase detection) ja kontrastimääratlus (contrast detection). Viimase puhul kasutatakse teravustamiseks pildistamiseks kasutatavat sensorit. Sellest tulenevalt saab plussina kontrastimääratluse puhul tuua, et puudub võimalik ebakõla teravustamissensori ja pildisensori vahel, mis väljenduks ebateravusena fotol. Selle iseteravustamise võimaluse puhul on aeglus keskseks miinuseks. Tavaliselt rakendub kontrastimääratlus iseteravustamisel, kui kasutame vedelkristallekraani vaatlusokulaarina.
Peegelkaameratel veel siiani enamlevinud on faasimääratlusega iseteravustamine. Sellise võimaluse rakendamiseks on kaameras pildisensorist eraldi teravustamissensorid. Faasimääratlus võimaldab väga kiire iseteravustamise, kuid ei saa välistada ebakõla pildisensoriga, mis väljendub pisut fookusest väljas jäädvustunud fotodena. Peegelkaameral on faasimääratlus töös, kui teravustame tavapärase okulaari kaudu. Linnufotograafia puhul ja praeguse tehnika arengutaseme juures on üldkasutatav faasimääratlusega iseteravustamine.
Iseteravustamispunktid ja -re˛iimid
Faasimääratlusega teravustamise puhul kasutatakse teravustamissensoreid, mille mõeldav kujutis kuvatakse okulaarist paistvale kaadrile. Nimetame neid kujutisi iseteravustamispunktideks. Viimaste arv kaadris sõltub kaamera margist ja mudelist. Mida uuem ja kallim kaamera mudel, seda arvukamalt ja tundlikumaid iseteravustamispunkte. Tavaliselt tagab kaamera keskmine punkt kõige täpsema teravustamise. Fotograaf saab valida, kas ta aktiveerib iseteravustamiseks keskmise punkti või mõne teise. Taoline valik käib lihtsalt kaamera tagaküljel olevast valitsast või rattast. Lisaks saab valida, kas täiendavalt toetavad teravustamist aktiveeritud punkti osaliselt või täielikult ümbritsevad punktid. Või vastupidi – kitsendada teravustamissensori mõjuulatust (punktteravustamine, spot af).
Põhimõtteliselt on olemas kaks iseteravustamisre˛iimi: lukustuv teravustamine (one shot) ja jälgivteravustamine või servoteravustamine (AI servo). Osa kaamerate puhul võimaldatakse nende kahe re˛iimi valikulist rakendamist aparaadi äranägemisel. Selle kasutamist artikli autor ei soovita, kuna masina intelligentsus olustiku seostamisel fotograafi taotlustega jääb veel oluliselt alla fotograafi enda omale.
Lukustuv teravustamine on sobilik paigalolevate lindude pildistamiseks. Lukustuv teravustamine töötab jälgivteravustamisest paremini halbades valgusoludes. Päästiku kergel vajutamisel teravustab kaamera objekti vaid kord ühe või mitme aktiivse teravustamispunkti abil. Päästiku samas asendis hoidmisel võib nüüd liikumatu teravustatud linnu kadreerida endale sobivalt aparaati ja objektiivi kergelt liigutades.
Jälgivteravustamine on parim liikuvate objektide jäädvustamiseks. Re˛iim muutub aktiivseks päästiku kergel vajutamisel teravustades ühe või mitme aktiivse teravustamispunkti abil. Soovitud linnu teravustamiseks tuleb aktiivsed teravustamispunktid nihutada linnule. Seejärel päästikut samas asendis ja punkti või punkte linnul hoides hoolitseb jälgivteravustamine, et ka liikuv suleline oleks terav.
Lukustuva teravustamise kasutamisel tasub alati aktiveerida keskmine iseteravustamispunkt. Sõltuvalt olukorrast, näiteks istuva linnu pildistamisel läbi oksarägastiku, võib olla mõistlik kasutada punktteravustamist vältimaks sensori segadusseajamist okste poolt. Uuematel aparaatidel saab punktteravustamise valida kiiresti kerel teatud nuppe vajutades. Vanematel keredel see võimalus puudub, võimalik ainult teatud teleobjektiividel paiknevatelt nuppudelt, mis on piisavalt tülikas.
Jälgivteravustamise kasutamisel sõltub iseteravustamispunkti aktiveerimine fotograafi taotlusest ja valitsevast olustikust. Keskse kadreeringu vältimiseks võib aktiveerida hoopis kõige äärmise punkti ja lind kadreerida sinna. Arvestada tuleb, millise tundlikkusega valitud punkt on ja kas terava pildi saavutamise kindlustamiseks võiks sobida „toetama“ ümbritsevad punktid.
Jälgivteravustamise puhul tuleb mõista jälgimise intelligentsust ja objektiivi mootori töökiirust seostatuna esimesega. Objektiivi mootorit suudavad kiiremini liigutada esimese seeria kaamerad (1D ja järgnevad mudelid 1Dx-ni) võimsamate akude tõttu. Kiirus omab rolli linnu esimest korda fookusesse püüdmise puhul: mida kiiremini, seda suurem tõenäosus soovitud fotoks.
Jälgimise intelligentsus tähendab fotoaparaadi ning objektiivi programmi ja mehhanismide koostööd liikuva objekti teravana hoidmisel. Mida keerukamalt või kiiremini liikuvat või vahelduvas keskkonnas liikuvat objekti suudab fotoaparaat koostöös objektiiviga teravana hoida, seda intelligentsem on jälgivteravustamine. Canoni kaamerate puhul on uuemate mudelite (1Dx ja 5D3) puhul märgata jälgimise intelligentsuse tõusu, kuid etteheiteid ei saa teha ka osadele vanematele mudelitele (1D seeria ja 7D). Pildistamisega tutvusttegevatele suunatud mudelite puhul ei peaks ootusi liiga kõrgeks seadma jälgimise intelligentsuse suhtes ja võimekusele objektiivi mootorit liigutada.
Teatud uuemate fotoaparaatide (1Dx, 5D3, 7D) teravussügavuse kontrollimise nuppu on võimalik seadistada selliselt, et see võimaldab kiiret vahetamist lukustuva teravustamise ja jälgivteravustamise vahel. Taoline võimalus on linnupiltnikule teretulnud: lendava linnu puhul kasutatavalt servore˛iimilt saab ühe nupuvajutusega minna lukustuvale re˛iimile, kui lind on oksal maandunud ning ennast sisse seadnud. Kahjuks on vanemate kaamerate puhul selline vahetus võimalik ainult teatud teleobjektiivide ees paiknevatelt nuppudelt või kerelt, kuid viimase puhul teravussügavuse kontrollimise nupp asetseb ebamugavalt vasaku käe all (7D). Vasak käsi aga hoiab küllalti rasket teleobjektiivi ja ei saa vahetusi teostada. Küll aga saab vanematel mudelitel seadistada iseteravustamisre˛iimi kiire vahetuse, kui kere vasakus ülaosas on programmi valikuks ketasnupp. Samas on nupp kere vasakus osas ja nõuab parema käe liigutamist päästikult üle kere vasakule. Teatud tingimustes võib liigutus aga linnu peletada või osutuda liiga aeganõudvaks.
Mõned välismaised fotograafid soovitavad jälgivteravustamise kombineerida iseteravustamise väljalülitamisega fotoaparaadi tagaküljel asetsevatest nuppudest. Minu meelest on selline meetod probleemne, kuna servoteravustamise ja kogu iseteravustamise väljalülitamisel, kui lind on näiliselt staatiliselt, siis piisavalt väikse teravussügavuse korral on reaalne oht lind jäädvustub ebateravana. Seetõttu taolist meetodit linnupildistamise puhul ma ei kasuta.
Sageli esineb olukordi, kus lind lendab korraks puu varju või linnu ette kerkib ootamatult mõni muu objekt, näiteks merelaine. Teinekord kipub kaamera omatahtsi koheselt teravustama puule või ootamatult ilmnenud kaamerale lähemal olevale objektile. Piltnik saab vihaseks, et kaotas fookuse linnult. Selliseid juhtumeid aitab paremini kontrollida seadistus, kus servoteravustamise tundlikkus on sätestatud aeglaseks ja eelistatud on järjepidev jälgivteravustamine (continuous AF track priority).
Lõpetuseks soovitan kasutada kaamera asendist sõltuvat iseteravustamispunkti. Horisontaalkaadri korral võib olla vajalik kasutada keskmist punkti, samas kui vertikaalkaadri puhul tulenevalt linnu kadreerimise taotlusest võib vajalik olla aktiveerida kõige ülemine punkt. Kaamera kere asendist sõltuv punkti automaatne valik võib mõnel juhul säästa väärtuslikke hetki, kuigi mitte alati. Ja lähikaadrite puhul püüdke aktiivne teravustamispunkt sättida linnu silma!
Iseteravustamise kasutamine linnupildistamise tüüpjuhtumitel
Soojenduseks, et kasutan oma Canon 7D kaamera puhul iseteravustamiseks järgmisi sätteid: C.FnIII:1 – Slow; C.FnIII:3 – 1; C.FnIII:5 – 2; C.FnIII:6 – piiratud valikuga af point expansion, single point af ja spot af vahel; C.FnIII:7 – 1; C.FnIII:12 – 1. Muud seaded C.FnIII all on muutmata. Vasakul asetseval programmide valikukettal on vaikimisi Av re˛iim, kuid C3 ja C2 on eelprogrammeeritud. Viimased kaks on valitud, kuna ketta mitteedasiliikudes on vaatamatagi teada, et tegu C3-ga ning üks nõks tagasi on C2. C2 on seadistatud lukustuvale teravustamisele ja ainuvõtte re˛iimi; C3 on seadistatud servoteravustamise re˛iimi ja kiire seeriavõtte re˛iimi, kusjuures lisatud on särikompensatsiooni ühe astme võrra. ISO väärtused on mõlemal juhtumil 320; see on minu arvates selline, mis antud mudelil tagab väga hea pildikvaliteedi müra aspektist.
Tüüpjuhtumitena käsitlen lindu lendamas (nn birds in flight, BIF), kus taustaks on ühtlane taevas või erinevad objektid; lindu istumas eraldi esemel või kõndimas maal, taustaks erinevad objektid või ühtlane taust; lindu tegutsemas roostikus, võsas või muus keerulisemas keskkonnas; lindu ujumas lainetavas vees; lindu kontravalguses.
Lind lendamas taevas on selge kaasus, kus kasutada servoteravustamist, kus fotograafi valitud aktiveeritud iseteravustamispunkti täiendavalt toetavad osaliselt või täielikult ümbritsevad punktid. Lendav lind ja taustaks vahelduvad erinevad objektid – see on tavaliselt väljakutse, kuna kipub lisaks jälgivteravustamise süsteemile segadusse ajama ka särimõõdikut, sõltuvalt rakendatud valikust ning linnu suurusest kaadris! Endale sobivaimaks loen sellisel juhul jälgivteravustamisega punktteravustamist või servoteravustamist ühe valitud punktiga. Mõlemal juhul reeglina on selleks keskmine punkt.
Kui lind istub selgesti eristuval oksal, taustaks erinevad objektid, siis valin lukustuva teravustamise või jälgivteravustamise sõltuvalt linnu aktiivsusest oksal ja võimalikust teravussügavusest. Võib proovida üht ja teist ning järeltöötluses tuvastada õnnestunuim rakendus. Lukustuva teravustamise plussiks on komponeerimise kiirus, kui teravustamine on lukustatud. Samas, ega jälgivteravustamisegi puhul kiiruses vajaka jää, kui kiiresti valida ja aktiveerida kompositsiooniliselt sobiv iseteravustamispunkt ning sättida see linnule. Viimase erivormina osutub juhtumitel „rusikaks silmaauku“ kaamera asendist sõltuva iseteravustamispunkti automaatne valik. Viimased kaks jälgivteravustamise juhtumit on sobivad, kui lind kõnnib maal. Tavaliselt toetavaid punkte neil juhtumitel ei kasuta, mõnel juhtumil võib proovida kasutada punktteravustamist.
Punktteravustamine servore˛iimis on omal kohal ja vast isegi parim, kui lind tegutseb roostikus, võsas või muus keerulisemas keskkonnas. Lind ujumas lainetavas vees on praktikas osutunud autori jaoks vähemalt sama keerukaks, kui roostikus tegutsev lind. Asi on selles, et vee murdumise kontrastsuse tõttu esineb sensoritele „meeldivat“ keskkonda ka meres hulpiva sulelise ümber. Sestap eksisteerib oht, kus aparaat otsustab fotograafi eest teravustada näiteks mõned sentimeetrid linnu ees olevale murduvale pisilainele. Seega on ka lainetavas veekogus osutunud päris efektiivseks punktteravustamise kasutamine servore˛iimis, kuna see piirab teravustamissensorite toimeala selgelt valitud linnule. Lukustav teravustamine on lainetavas või liikuvas vees välistatud, kuna tiivulised on pidevalt liikumises.
Lind kontravalguses ajab mõnikord iseteravustamise süsteemi piisavalt segadusse, eriti tõusva või loojuva päikese puhul. Seega püüan siin kasutada lukustavat teravustamist või suisa minna üle käsitsiteravustamisele.
