Kuidas suhtutakse looduspiltnikesse?

Artikli lisas: Adami Adami (Karl Adami)

Tekst ja fotod: Karl Adami

Karl! Karl, kas kuuled? Tule siia! Vaata. Kas tunned selle ära? Mis see on? - Sedasi kutsusid mind vanasti vaatama ühte elukat vanaisa ja vanaema ning loomulikult oli vaadatavaks elukaks siil. Siilid jäid kõikjale ette. Nad tegutsesid rohu sees, ronisid koeraaeda, käisid päeval söömas ning isegi puhkasid inimeste silme all. Lapsepõlvest on mul siilidest väga ilusad mälestused.

Ma olen kogu aeg pidanud siili üheks taoliseks elukaks, kes lihtsalt ilmub välja. Tal pole vaja kusagilt ju välja tulla, ta on kogu aeg olemas. Kus taoline elusolend siis pesitseda võiks? Pole ju sellist kohta. Või siiski on? Kas olete näinud siili metsas magamas? - Mina seni kahjuks küll pole, kuigi see on üks tema elupaikasid. Samuti elutsevad siilid aedades, parkides, erinevate hoonete all jne. Kindla pesitsuspaiga valivad suvel välja vaid poegivad emased, ülejäänud siilid puhkavad ükskõik millistes varjulistes paikades. Pakun, et metsades on neil kõige ohtlikum tegutseda kui inimeste läheduses. Eks see peab ka arvatavasti paika, kui välja arvata muidugi see, et inimese parimad sõbrad on just auto ja koer. Koerad ei salli siile, seega on ka minul tulnud ette hulganisti juhtumeid, kus siil tuleb lihtsalt ära tassida, kas siis väga paksude kinnaste, särgi või koguni isegi suure lameda labidaga. On tehtud väga palju öiseid visiite päästmaks siile.

Siilide päästmisest võiks saada justkui omaette missioon. Olen kuulnud, et mõned tuttavad pole siile oma silmaga näha saanud aastaid ning mõned lausa mitte kunagi. Mul on helgelt meeles üks kaunis vaatepilt, mida ärgitas vaatama samuti vanaema. Siil tuli puukuuri alt välja. Ta polnud seal üksinda. Ta võttis enda neli poega ka kaasa, kes tal sabas tuigerdasid. Viiekesi suundusid nad lepiku poole.

Ma mäletan, et hakkasin huvituma siilide tegevusest juba üleeelmise aasta suvel. Tihtipeale tulid nad nii hämaras välja, et võis pelgalt vaid vaadelda neid väikeseid imetajaid tegutsemas. Eelmisel aastal jälgisin siile palju rohkem kui üleeelmine aasta. Ikka tuli tohutult ette õhtuid, kus pärast saunaskäiku viskasin end kastesele murule pikali, et jälgida kuidas nad edasi ja tagasi poterdavad. Tuulevaiksetel õhtutel oli kuulda ka mõnusat krõmpsumist, mis tulenes põhiliselt sellest, et nad närisid tigusid. Üksnes krõmpsumise kuulmisega asi ei piirdu, vaid võib kuulda ka nende nuusutamist. Tigudele meeldib peituda päevasel ajal põõsastesse, seega võib õhtul kohata siile just seal läheduses. Eriti tiguderohked kohad on näiteks mädarõikapuhmastes. Siile olen kohanud ka kompostihunnikute läheduses.

Mina pole siile ainuüksi kompostihunnikute läheduses kohanud, vaid ka mujal. Eelmisel suvel tuli ette ka selline situatsioon, et sain pildistada suure osa päevast kahte siilipõnni. Nad tukastasid, sõid, mürasid. Tukastamise ajal oli kuulda norskamist ning müramise all võib mõelda, et üks ronib esikäppadega teise okaste peale. Kas neil valus pole, seda ei oska kahjuks öelda. Nad isegi turnisid põõsas. Näha oli ka hetke, kus üks poegadest jäi oksade keskele kinni. Pärast paarikümnesekundilist rühelemist suudeti ohjadest isegi vabaneda. Oli ka kolmas põnn, kuid teda tabas kahjuks suur õnnetus. Nimelt nähti, kuidas kurg toksis ühte pisikest siilipoega. Kõiksugu kiskjad saavadki eelkõige jagu just noorematest siilipõnnidest, kuigi vanematest ja kogenumatest siilidest püüavad jagu saada ka kõiksugu röövlinnud, mägrad, rebased jne. Päeva lõpus otsustasid just needsamad kaks põnni minna ema keelust hoolimata ümbrust uurima. Põnnid jäid aga emale vahele ning arvatavasti said ka siilikeeles korralikult pragada.

Kas siile ka pildistada saaks? - Saab ju ikka, kõiki elusolendeid saab pildistada. Mina pole justkui suurt projekti siilide poolest käsile võtnud, kuigi võiks. Kuna siilid liiguvad põhiliselt hämaras või siis kevadisel ja sügisesel ajal üldse pimedas, siis on tõenäoline, et pildistamiseks oleks vaja kõrget ISO. Välgutama hakata ma ei soovitaks, kuna ka meile ei meeldi kui pimedas suur sähvatus silmi riivaks. Hämaras on harilikult ka kaste maas, seega soovitaks panna riided selga, millega ei tekiks niisket tunnet. Pildistada võiks siili ikkagist silmakõrguselt, kuigi see pole raudkindel reegel. Kuna siilil on väga hea lõhnatunnetus, siis kõiksugu parfüüme ja isegi sääsetõrjevahendeid ei soovita endale peale piserdada või rullida. Siilidel on ka väga hea kuulmine, kuid kehv nägemine, seega olen mina pidanud teda poolpimedaks. Ta näeb minu arvates ainult enda nina ette. Isegi kui nii võib olla, siis päris tsirkust ei soovita tema lähedal teha. Tuleks olla võimalikult tasakesi ning hoiduda võimalikult kaugele, et mitte väga segada. Seda tuleks eriti siis tähele panna kui siilil ka pojad sabas on. Pildilt võib selgelt välja lugeda, et kas siili on häiritud või mitte. Siil on tänu oma tegemistele tihtipeale päris aeglane, seega tuleb varuda kuhjaga kannatust. Võiks teha eelnevalt ennem pildistamist väikest luuretööd. Uurida välja, kus siilid kõige tihedamini liiguvad.

Ma väga loodan, et inimeste siilihuvi tõuseks. Siilid on tähtsad elusolendid putukate ja muude elusolendite arvukuse piiramisel. Nad aitavad aiapidajaid ning pakuvad silmarõõmu paljudele loodushuvilistele. See pole normaalne, kui kõik kapsad on tigusid täis, seega austagem ning hoidkem siile. :)

Jaan Kõlli 19.01.2009, 16:19
Nõus. Olegm ikka positiivsed ja tunnustagem teineteist.

Tarvo Tiivits 20.01.2009, 00:00
Meediv, et üle saja aasta jälle üks artikkel kus looduspiltnik avaldab mõtteid. Kutse heatahtlikkusele ka hea idee. Samas kriitika võib olla valus aga edasiviivam. Ninnu nännu ei vii suurt kuhugi. Ja ma mõtlen, et kui asetada sõna "looduspiltnik" näiteks "füüsikuga", "programmeerijaga", "muusikuga", "suusatajaga" või ükskõik millise muu ametiga, mis nõuab pühendumist, siis kah jutt klapiks. Looduspiltnik on isegi suhetes lähedastega palju ägedamas olukorras. Sest kõvasti lihtsam oleks ju göörlfriendi ja laspi ja sõpru kaasa kutsuda loodusesse kui, et trenni või laborisse või pooleaaastasele tuurile :).

hundirattur 22.01.2009, 22:12
väga mõnus ja muhe lugemine. hästi iseloomustav jutt looduspiltnikest. kindlasti soovitan oma tuttavatel, kes sellest teemast ei jaga, lugeda:)

Aivar Sokk 22.01.2009, 22:47
Täitsa asjalik jutt.

Kunter 24.01.2009, 11:47
Mind viib vahest see endast välja, kui esimene küsimus peale piltide nägemist on: "Need on kindlasti väga kalli kaameraga tehtud?". Ei küsita, kui palju aega või vaeva pildi tegemiseks läks. Õnneks pole see reegel, aga paar juhtumit on mul olnud.

Yyhely Hälvin 25.01.2009, 10:51
Tõepoolest tore on Looduspildis üle pika-pika aja jälle üht artiklit näha. Kirjutage rohkem! :) Mulle tundub, et need, kes loodust ei pildista, kipuvad arvama, et minul olevat nii nii ilusad ja täiesti hämmastavad pildid, et ma koguni fotograaf olen. Ise ma nii küll ei mõtle (mina, kes ma ennnast ikka üpris roheliseks veel pean). Kiitus on igale looduspiltnikule hea, aga oluliselt parem nende suust, kes ise kah metsas ringi muttavad. Kiputakse ka arvama, et loodust pildistada lihtne on. Võtad aga fotoka kaasa, ja näe - võsast hüppab kits välja, kuskil tee veeres kasvab hirmus palju ööviiuleid ja nõnda edasi. Sellinne võhiklikkus pole eriti meeltmööda. Üldiselt on suhtumine nii ja naa. Eks need looduspiltnikud selline veider seltskond ole - tegelevad millegagi, millest täiesti tavalisel inimesel üpris udune ettekujutus on.

Yyhely Hälvin 25.01.2009, 10:52
Oh kirjavead - müttavad mitte muttavad.

benefactor 11.02.2009, 22:34
Vajalik teema, see artikkel täidab veidi tühja kohta selles valdkonnas. Kriitika kohalt: autor ütleb kokkuvõttes, et loodusfotograafidesse suhtutakse vägagi positiivselt, kuid artiklis on valitsevateks näideteks negatiivsed argumendid, mis ei luba tegelikult nii kergelt sellist kujutlust luua. Positiivsed argumendid vajanuks rohkem kajastamist ja seletamist, et kokkuvõte end õigustaks. Rumalaid on tõesti palju, kes püüavad looduspiltnike jõudu röövida, kuid sellest on ometi väga lihtne üle olla. Inimene, kes teeb midagi südamega liigub edasi, samal ajal kui seesama kõrvaltvaataja jääbki oma teel seisma - ja tulebki lasta jääda, sest aega on niigi vähe antud selles elus. Hobi tulebki tõsiselt võtta, kuid ümbritsevate suhtes tuleb olla avatud. Loodusfotograafide avatud meel on see, mis paneb teised väärtustama loodusfotograafiat, toob neid lähemale. Kinnine, jäik ja tõsine olla pole selles suhtes parim valik. Oma tehtut ei tohi üle tähtsustada, tuleb lasta egol jalutuskäigule minna.

Virve Aau 12.02.2009, 17:25
Meie kandis on üks endast vägal heal arvamisel olev jahimees, kellega olen mitmeid kordi ühel ja samal ajal kuskil ringi luusides kokku sattunud. Ma ei tunne teda, tema ei tunne mind, aga tema negatiivne suhtumine minusse kui looduses jalutajale/pildistajale on olnud igal juhuslikul kohtumisel äärmiselt negatiivne, mis tipnes sellega, et ta tahtis mind oma džiibiga alla ajada. Passisin (ei teagi kelle) söödaplatsi lähedal tee peal seakarja, kui kuulsin, et mulle läheneb auto. Tegemist on väga kõrvalise soodevahelise alaga, kuhu nii naljalt keegi ei satu. Eeldasin, et tüüp tuleb sööda peale sigu passima. Astusin paar sammu autole vastu, tahtsin teada anda, et seakari on sööda peal, aga auto ei peatunud, seevastu suunati rattad minu poole ja pigem lisati gaasi. Sain vaevu eest ära hüpata. Läbi klaasi vaid irvitati. Päris ära ehmatas. Minu enda abikaasa on samuti jahimees, tema sektsiooni mehed aktsepteerivad mind, olen sagedasti jahil kaasas ja käin üksinda varahommikuti nende jahimaadel hirvi vaatamas. Suhtumine minusse kui hobikorras pildistajasse on positiivne.

Karl Adami 07.04.2009, 13:54
Ma ei teagi kuidas sellesse viimasesse kommentaari suhtuda. Ma oletan, et me kõik oleme sarnastes situatsioonides kunagi või siis hiljuti olnud, mis selles artiklis on välja toodud. Loomulikult on veel palju huvitavaid situatsioone, kuhu looduspiltnik end mässida võib. Seda artiklit ajendas kirjutama just see mõte, mis oli peas keerelnud juba kuid- et oleks aga vähem jagelemist üksteise vahel nii siin looduspilt.ee-s kui ka mujal. Kui 'vägisi tekitamise' all mõelda seda, et ma tegelesin ligi nädal aega sellega, et see artikkel valmis saada, siis on sul õigus. Minu eesmärgiks oli kirja panna mõningaid seikasid, mida Mina olen märganud, seega polnud plaaniski midagi totaalselt uut välja tuua.