Langedrageni looduspark
Artikli lisas: Arvo Ermos (Arvo Ermos)
Tekst ja pildid: Arvo Ermos
Järjekordselt üks reis Norra Kuningriiki. Kuna ma ei talu eriti lennusõitu, siis autole hääled sisse ja üle mere. Igavad Rootsi teed ja lõpuks jõuame Norra piirile. Kummalisel kombel kõik muutub, käänulised teed, kus on lausa mõnus sõita, fantastilised vaated, õnneks ka kiirupiirangud. Tavaliselt reisime ette mõtlemata, kui juba väsinud sõidust, eks ikka mingi koha leiame ja pole veel siiamaani pettunud. Läbi Oslo, mida tunnen paremini kui Tallinna kesklinna Bergeni poole.
Olime oma reisi planeerinud Norra rahvuspühaks 17. mai. See oli tõeline elamus kuidas Bergeni linnas alates imikust kuni vanataadini olid kõik rahvusrõivas. Meie oma matkariietes olime tõesti vaatamisväärsused. Aga meie reisi eesmärk oli ikkagi Norra loodust nautida. Ühes väikelinnas tegime peatuse ja mõtlesime mida edasi. Õnneks leidsime turismiinfo, kus oli üks uinuv kaunitar. Mõistliku juttu tema suust eriti ei kuulnud, aga ta mainis, et kui tahate loomi näha, siis Langedragenis kuskil põhjapool.
Hommikul vara hakkasime sõitma Langedrageni (Valmvar väitis, et see on Lõuna Norra, jah tal on õigus, Kesk Norra on kuskil Trondheimi kandis, aga see selleks). Olime seal ainukesed külastajad, ja see oli õnneks, kuna saime suhelda inimestega, kes seal töötavad. Jalutasime ringi ja meile üllatav, oli loomade vaba liikumine. Küll hüppasid halljänesed meid nähes üle tee peitu jne. Aga küllap olid need loomad inimestega lihtsalt harjunud.
Suurim elamus oli huntidega. Seal oli kaks seltskonda hunte, kes elasid eraldi ja kelle kummagi saatus on erinev. Ülalpool elavad kolm isashunti, kes mõned aastad tagasi leiti emahundi poolt mahajäetuna, ja allpool suurem kari, kes elavad oma metsikut elu.
Allpool olevaid hunte oli ca. 10-15 ja need elasid omaette elu, nende piirkond, kus nad liikusid oli ca. 1 km2 . Kuni me neid seal pingsalt otsisime, astus meile ligi mees, keda pidasime algul külastajaks, kes tahtis võõrastega tuttavaks saada, aga selgus, et ta on nö. huntide „asjatundja”. Ütles, et ta tavaliselt külalistega ei suhtle, aga kuna tal hakkas meist kahju, tuli meiega rääkima. Ja oli, mida kuulata. Ta nimelt oli „huntinimene”, kes oskas ussisõnu (vt. Kivirähk). Ja tõepoolest, nii see oli. Ta tegi mingit kummalist häält ja kogu hundikari tuli metsast välja (va, emahunt, kes oli poegadega metsas) ja hakkas kuidagi kummaliselt käituma ja liikuma nagu midagi otsides, need olid paariaastased hundid, aga oli ka vanahunt, kes nende liikumist juhatas. Mees jutustas meile, et see ongi hundikarja liikumine, kus karjajuht paneb liikumise paika ja seejärel noored hundid hakkavad tegema liikumisi, mis on on ainult nendele arusaadavad. Seejärel hakkas ta ulguma, jah täpselt ulguma, meie kõri seda küll ei ole suuteline tegema. Seejärel kogunesid hundid ühte punti, ees oli vana isashunt ja kõik kukkusid ulguma (hundiulg on tõeline elamus). Ulg kestis ca. minuti ja katkes nagu noaga lõigatult kui vanahunt lõpetas. Aga nendele vastasid, kui ulg oli lõppenud kolm hunti ülalpool, kuni nende ulgumise katkestas mees oma erilise häälega.
Seejärel jutustas mees kuidas ta kasvatas üles need kolm hunti ülalpool ja see on omaette lugu. Ainult teda, kes need kolm hunti üles kasvatas peavad hundid omaks. Keegi oma kommentaaris mainis, et need on kodustatud hundid. Tegelikult on nad hundid, kes pidasid hundiks ka seda meest, kes oli nende karjajuht, inimesed olid nende jaoks ikka olendid, keda peab vältima.
Kas need hundid siis ikka on kodustatud või ei? Ei ole mina see õige inimene seda kommenteerima. Aga see mida Sven kirjutas, kuidas saadakse „looduspilte” sellistes loomaparkides on mulle küll üllatus, kuna pole eriti kogenud nendes asjades. Oleks ka ise saanud suurepärasid hundipilte, kui oleks mõned päevad seal kohapeal viibinud. Tuleb meelde mõned aastad tagasi autoreis Põhja Norrasse märtsikuus. Oli ca. 30 kraadi külma ja me leidsime sellise vaatamisväärtuse nagu PolarZoo. See on suurepärases maastikus rajatud loomapark, aga kahjuks oli see sel ajal, kui meie sinna sattusime, suletud. Õnneks olid seal toredad inimesed, kes lubasid meid siiski seal ringi tolgendada. Polnud sel ajal veel fotograafiaga veel sina peal, aga meelde jäi fotograafide hord, kes püüdsid polaarrebasest pilti saada ja ju kellelgi neist ka õnnestus kuskile kaanele oma klantspildi jäädvustada. Seekord ma selle peale ei mõelnud, aga praegu küll!
Tahtsime ka karu näha, kellele seal oli rajatud tohutu suur ala, ja mõistatasime, et miks pagana pärast ühtegi jälge karudest näha pole... kuni lõpuks tulime järeldusele, et karu ju talvel magab.....!!!
