Öö rabajärvel
Artikli lisas: Tarmo Mikussaar (Tarmo Mikussaar)
Aprilli kolmas nädal. Haneliste ränne on täies hoos. Hallhaned, rabahaned suurlaukhaned... Päevasel ajal näeme neid tihti autoaknas teeäärsetel põldudel karjakaupa värskeid taimekasve ja põllupidajate orast söömas, aga kuhu need haneparved ööseks lähevad? Ranniku lähedal suunduvad õhtused haneparved ikka varjulisemate merelahtede poole, aga sisemaal on võimalusi turvaliseks ööbimiseks palju vähem. Otsustasin asja lähemalt uurida ja veetsin mõned õhtud rabades ja rabajärvede ääres. Oli juhuseid, kui väiksemad salgad võtsid riski lausa lageda raba peal ööd veeta, aga seal oldi õige tasa. Enamasti otsiti siiski mõni veesilm, kus võis ennast pisut julgemini tunda. Õige maigu nende lindude öistest tegemistest sain aga siiski nendega koos ööd veetes. Seda, et neid õhtusel järvel pildistada ei õnnestu, teadsin juba varem, sest nad tulevad lihtsalt nii hilja põldudelt ära; aga äkki on õnne hommikul, päikesetõusu paiku…
Varjetelk ja maskeerimisvõrk selga ja ühe Kesk-Eesti rabajärve äärde. Paraku osutus väljavalitud öö sajuseks ja oli oodata tavalisest pimedamat hommikut, mis raskendaks pildistamist. Kui telgi üles sain, olin läbimärg, kuid soe magamiskott ja ootusõhin ei lasknud külmal kontidesse pugeda. Järv oli tüüne ja tühi. Teises otsas konutas paar tuttvarte, kes ei osanud otsustada, kas ma olen neile ohtlik või mitte. Miski ei viidanud eelseisvatele sündmustele.
Kell hakkas juba üheksale lähenema ja ma hakkasin muretsema, et ega ma millegagi eksinud pole. Hanesid polnud kusagil näha ega kuulda. Kergendus saabus peagi ja seda kordi enama eest, kui olin arvata osanud. Käratsedes maandus järve teise serva esimene sats hanesid. Oli nii pime, et liiki ma määrata ei näinud ja siis alles hakkas neid tulema, parvede kaupa! Maandumisel tiibadega pidurdamisest tekkiv kohin muutus kohati kõrvulukustavaks ja sellele lisaks veel iga maanduja häälekas märguanne, et EEST ÄRA! MA MAANDUN! Möll oli meeletu. Vesi vahutas ja kuigi oli tuulevaikus, tekkis järvele korralik lainetus. Nii sadas haneparvesid järjest oma poolteist tundi selle mõne hektari suuruse järve veele. Alguses tundus kogu tegevus täiesti kaootiline, kuid pärast mõningast kuulamist ja maandumiste harvenemist hakkas kogukond justkui ühe dirigendi taktikepi järgi tegutsema. Rabamännikust ümbritsetud järveke oli kui üks suur kõlakoda. Iga heli kajas ja kui neid nokakesi, mis kõik hirmsasti häälitseda tahtsid, oli tuhandeid, siis võite ette kujutada, milline lärm sellest tekkis. Kuid piisas vaid mõnel juhthanel üle teiste oma hoiatushüüd lendu lasta, kui kõik vakatasid. Leidus aga jälle neid, kellel oli vaja midagi öelda ja hakkas see pudrupada vaikselt podisema. Ikka ga-ga-ga-ga, ga-ga-ga-ga-ga ja nii järjest valjemaks ja valjemaks, kuni kõik hakkasid kõigist üle karjuma. Siis aga jälle hoiatushüüd ja kõik vakatasid taas. Otsustasin, et hommik on õhtust targem ja üritasin magama jääda, aga kuidas sa magad, kui otse su telgi ees niimoodi lärmatakse. Lõpuks sai väsimus siiski võitu ja ainult paaril-kolmel korral ärkasin veel sel ööl üles. Just siis, kui põhiparv oli oma järjekordse tiiruga järvel otse mu telgi ukse ees ja käsil kõige häälekam faas eelpool kirjeldatust. Mis välja tuli?! Nad ei läinudki üldse magama. Millal nad magavad? Ju siis päeval, põllu peal.
Kõige olulisem oli hommikut mitte maha magada. Äratuskella ju helisema ei saanud panna, aga polnud vajagi. Äratajad olid ise kohal. Kell võis olla umbes pool viis hommikul, kui esimesed haned hakkasid lendu tõusma. Kahjuks läks nii, nagu olin kartnud. Parved lahkusid järvelt enne, kui pildistamiseks piisavalt valgust tekkis. Mõne kaasavedava võtte ma siiski proovisin teha, aga kõrge tundlikkuse ja liiga aeglase säri tõttu ei kõlba need pildid mujale kui ehk siia artikli juurde, pisutki edasi andmaks neid hetki ja emotsioone, milliseid kogesin sel ööl, hanedega koos. Poole tunni pärast oli järv tüüne ja tühi. Teises otsas liugles paar tuttvarte, kes olid vist minu kohaloleku juba unustanud. Mitte miski ei viidanud möödunud öö sündmustele.
