Juhtusin nägema, et Looduspilti oleks hädasti uusi artikleid esilehele vaja ja tuli mõte tutvustada natuke ühte rühmitust, kuhu mind hiljaaegu osalema kutsuti. Kuna sellega oldi nõus, siis mingi aeg tagasi saatsin artikli 12KUUD kohta, paraku pole mingit teadet selle üles laskmisest või tagasi lükkamisest tulnud, nii et ma otsustasin selle siia foorumisse postitada.
Käesolevaga ma ei taha kohe sugugi ütelda, et plaan on hakata vinguma. Võib-olla LP tegijatel tõesti pole aega vms ja see on täiesti arusaadav.

*

Looduspildist edasi, ehk mis saab, kui sellest jääb väheks


Lume sulamine, esimesed sinililled, kevad südames ja sinitaeva all, südasuve
äikesevihmad, sügisene lehesadu, lahkuvad rändlinnud, varahommikune härmatis uinuvatel puudel, üle-põlve-hanged…
Kipub ikka nõnda olema, et enamjagu inimesi satub metsa (või
rappa või niitudele või kuhu iganes linnast kaugemale) enamjaolt suvekuudel. Siis on
looduselt midagi saada, kuigi vastu ei anta midagi… Pangedesse kogutakse hiigelkogused mustikaid,
kukeseeni ja jõhvikaid, eks ole neidki, kes õngitsemas käivad või saadavad
lapsed jalust ära suveks maale. Aga pärast minnakse ikka tsivilisatsiooni juurde
tagasi. Mis parata, nii mõnegi jaoks on loodus ja seal viibimine kas luksus
või ei paku üldse erilist huvi. Kurb.
Siiski, siiski. Loodusfotograafiasõltlased on natuke
teistmoodi. Kui ikka töö, pere või kooli kõrvalt aega antakse, siis
kahmavad nad statiivid, pakivad kokku objektiivid ja kähku ära metsa (või rappa
või niitudele või kuhu iganes mujale). Ei tea, mis vägi sunnib fotograafe
sambla sees nuuskima ja tublimaid lausa tunde varjes kannatama. Äkki teatud liiki hasart või kogumiskirg?
Olgem ausad, tihti tulevad pähe sedasorti mõtted, nagu näiteks: tahaks nii väga veel põõnata, aga ei saa! Sest päikesetõus koos uduga ootab. Telgis kummargil rähni pesaõõnsuse poole kõõritamine muudab kaela erakordselt kangeks. Pärast terve pika päeva kestnud retke suuskadega üle raba ei mõlgu meeles muud kui ainult pehme diivan ja kuum tass meega teed ja oi kui palju näiteid veel… Eks igal ühel ole
omad põhjused, aga üks osa on kindlasti uudishimul, maailmaavastamisel ja soovil oma
pilte tuttavate-sõpadega jagada, et ka neid loodusele lähemale tuua.
Iga tund looduses on oma nägu. Kahte täpipealt sarnast
polegi. Ei tule ka.
Niisiis…
Mõni aeg tagasi said viis hobipiltnikku kokku ja otsustasid,
et püüaks igast päevast kinni just sellele päevale
iseloomulikud mõtted ning feelingu. Ühesõnaga talletaks need veidike nähtavamale
mälukandjale kui mälestused – see tähendab fotole. Igale kuule anti oma teema
ja higistati nii mis hirmus et ikka püsida ette antud raamides. Just piirid
annavad mõnikord põnevaid vaateid ja sünnivad pildid, mis äkki olekski tulemata
jäänud. Nimeks sai see rühmitus 12KUUD.
Natuke vähem aega tagasi ilmselt miski krõksatas, sest kaua
sa ikka jõuad iga viimne päev (või noh, vähemalt üritad…) kaameraga ringi
tammuda, kui muud asjad nõuavad samuti tähelepanu. Niisiis liitus viiele
entusiastile veel kümme. Kokku 15, Eestimaa erinevaist paigust. Et pildivalik oleks mitemekesine ja looduses
aastaringselt toimuv saaks vaatajate ette toodud. Sest inimesed näevad isemoodi. Nagu iga päev on eri nägu. Internetiavarustest leiab meid aadressil 12kuud.net.
Peab ütlema, et 12KUUD sõbralik seltskond on kõik just looduspilt.ee-s
aktiivsed olnud ja siinsest keskkonnast vähemal või rohkemal määral innustust
saanud. Looduspilt andis meile suuna kätte ja arendas kriitikameelt. Nüüdseks on tuntavad käekirjadki kujunenud või kujunema hakkavad. Siinkohal oleks paslik öelda, et nõnda on ju ainult hea!
See oligi väike lugu sellest, kuidas leida loodusfotograafiale kindlam suund ja väljendus. Mõned lähevad äri tegema. Kuid kas mammona kogumine on kõikse tähtsam, eriti veel kui taoline tegevusala ei pruugi olla sugugi kindel jalgealune? Osaletakse konkurssidel või murtakse rahvusvahelisele areenile. Aga on ka muid, märksa proosalisemaid võimalusi. Palju on teid, mille vahel valida saab.
Elamused, mida loodus meile nii heldekäeliselt pakub, on kulda väärt. Julgen arvata, et enamik fotograafe arvab sisimas samuti nii, ega käi metsas ainult fotode pärast. Ja me teame (väga kulunud fraasi) et iga pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.


Tänusõnad lähevad Urmet Pildile hea nõu eest. Ja loomulikult veel mõnele asjaosalisele, kes ei pidanud paljuks kõvakettalt otsida üles oma foto, mis oleks artiklit kaunistama hakanud.